Poeetika on oluline osa igast keelest, nii ka eesti keelest. Poeetika kui teadus ühendab kirjanduse ja keele uurimist ning selle eesmärgiks on teose ehituse laiem ja sügavam tundmine.

Luulet võib kutsuda inimaju sisekujunduseks ning selle analüüsimisel peetakse oluliseks värsside pikkust, salmide arvu, riimi, grammatikat jpm.

Tihtipeale kasutatakse luules ka palju metafoore ehk sõnade või väljendite kasutamist sarnasuse alusel uudses, ülekantud tähenduses ja personifikatsioone ehk elututele esemetele elusa omaduste andmist.

Küsisin foorumil osalenute käest, mida nemad luuletuste juures tähtsaks peavad ja kas poeetika peaks olema eraldi õppeaine. Mõni otsib luuletustest ilu ja rõõmsaid mõtteid, mõni aga üleüldist mõtet, et iga kirjutatud rida oleks tabav ja üleliigsed sõnad puuduksid. Mis puudutab aga poeetikat kui õppeainet, leiti, et see peaks kindlasti olema üks õppekava osa. Kui mitte päris tunnina, siis vähemalt osana kirjanduse või eesti keele õppest, kuna see aitab säilitada õpilaste loomingulisust, mida praegune õppekava väga ei võimalda. Lisaks on tegu vägagi aju arendava valdkonnaga. Leiti ka, et luuletuste analüüsimine võiks kasuks tulla eksamite kirjutamisel.

Peale oma luuletuste esitamist küsisin osalejatelt arvamust ka enda luule kohta. Leiti, et kui lugeda luuletusi mõttes ja siis valjusti, muutub nii luule mõte kui ka rütm. Mõnele osalejale säärane luule ei meeldinud selle sünguse tõttu. Mainiti ka, et neid oli veidi häiriv lugeda. Teisalt oli aga ka neid, kellele meeldis minu vabavärss ja kirjutamise stiil, karakterite rohkus ja emotsioonid. Räägiti, et luuletuses olev karakter nagu räägiks oma emotsioone välja. Oli ka neid, kellele meeldis kujundite rohkus ja emotsioonide mitmekülgse mõistmise võimalus.

Luulefoorum läks edukalt, kogunes palju mõtteid ja arvamusi ning luuletuste kohalt sain ka palju tagasisidet, mida paremini teha saaks või mida veel proovida võiks.