üles
Neljapäev, 28. märts 2024
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

28. märts

29. märts

30. märts

31. märts

1. aprill

3. aprill

4. aprill

Töötajate sünnipäevad

30. märts

31. märts

Intervjuu, avaldatud 16. veebruar 2019, vaadatud 4201 korda, autor Merle Rekaya, eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Sander tütrega Autor/allikas: erakogu

Sander Suurhans on KG 30. lennu vilistlane ja meie kehalise kasvatuse õpetaja. 16. veebruaril saab Sander 30. Palju õnne!

30 – kas lihtsalt number? Milliseid mõtteid minevikust, olevikust ja tulevikust see tekitab?

Minu jaoks on 30 tõesti pigem lihtsalt number. Ei ole selle numbriga mingit erilist sidet ega seost. Ka vanuse mõttes ei tundu 29 muutumine 30ks midagi erilist. Ega siis midagi kardinaalselt ei muutu. Numbrite järgi saan 30, aga tegelikult olen sünnipäeval vaid päeva võrra vanem kui eelmisel päeval.

Mille üle sa oma senistes tegevustes kõige uhkem oled?

Ma arvan, et olen veel päris noor ja palju on veel teha. Suure osa elust olen pühendanud spordile ja väga pikka aega oli see prioriteet number üks, kaks ja kolm. Kunagi olid ka n-ö uhke olemise hetked seotud pigem spordiga. Nüüd on elu juba vähe teiste rööbaste peal ja olen uhke, et saan teha tööd, mida naudin. Sporti teen nüüd hobi korras ja mõõdukalt, mitte ei ela enam spordihallis, nagu noorem mina seda tegi. Kõige uhkem tunne on nüüdseks olla imelise pisikese tütre isa ja pingutada, et olla selles rollis nii hea, kui see vähegi võimalik on.

Kas ja mida sa kahetsed (midagi on tegemata jäänud või kripeldab hingel)?

Otseselt kahetseda ma küll midagi ei oska. Kui miskit minevikust kripeldama on jäänud, siis on see jällegi seotud spordiga. Nagu varem mainitud, pühendasin kunagi suure osa oma elust ja ajast sporditegemisele. Kuna kõva töö hakkas noorena ka üpris hästi vilja kandma, siis – kuigi mulle sellest rääkida ei meeldinud – olid sihid ja soovid kõrged ning see sundis end veelgi rohkem piitsutama ja eesmärkide nimel tööd tegema. Mingist hetkest hakkasid tulema tagasilöögid erinevate vigastuste näol. Eks need käivad spordiga kaasas ja nende tõttu kohe püssi põõsasse ei visanud. Aga kui ühest vigastusest taastusin, tuli järgmine ja järgmine, kuni lõpuks pani küünarnukivigastus asjale põhimõtteliselt punkti. Mingil hetkel mõistad, et oled juba piisavalt vana ja tippu jõudmise rong on juba läinud. Teatud hetkeni oli raske leppida, et seatud eesmärkideni ma enam ei küündi, ja vägisi üritasin veel end sundida tööd rabama, aga nüüdseks olen juba leppinud ja suudan rahuliku südamega tagasi vaadata. Sporditegemine andis meeletult emotsioone ja mälestusi. Neid ei vahetaks ma millegi vastu.

Saad võrrelda KGd n-ö sinu ajal ja praegu. Mis on suurim erinevus ja kas on ka midagi, mis on jäänud samaks?

Käisin gümnaasiumis KGs ja sellest ajast on väga ägedaid mälestusi. Suurim erinevus on see, et kunagi nägin kõike gümnasisti silmade läbi, nüüd näen õpetaja silmade läbi. Aga kuna minu kooliaeg ei ole just väga kauges minevikus, siis arvan, et suudan noori päris hästi enamikus olukordades mõista. Mis ei ole KGs kindlasti muutunud, on selle kooli üdini positiivne aura. Seda on raske seletada, aga seda tunneb nii õpilase kui õpetajana. Siin on nii kerge end koduselt ja pingevabalt tunda.

Merle Rekaya,
eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii