Kui Waldorf-koolist ja Rudolf Steinerist oleme kuulnud erinevatest pedagoogilistest debattidest ja ajakirjandusest, esindades hariduslikku suunda, kus isiksuse vaba arengu vankri ette on rakendatud lausa eriline elufilosoofia, milles paljuski töövahendid on rangelt reglementeeritud, siis vabakool reklaamib end kui Eesti kooli traditsioonidele, Johannes Käisi, taanlaste N. F. S. Grundtvigi ja C. M. Koldi vaadetele rajatud üldhariduskooli.

Mõlemad erakoolid on suuresti lapsevanemate initsiatiivil loodud (vabakool ikkagi lähtumas riiklikust õppekavast), kuid meetodid ja tööriistad on soovitu saavutamiseks siiski sootuks erinevad. Organisatsioonilise poole pealt oli mõlemale koolile ühine joon hindamise puudumine. Vabakoolis ometi 9. klassi lõputunnistusele numbrilised hinded pannakse kindlustamaks lõpetajate võrdsed võimalused jätkata gümnaasiumis või ametiharidust andvates õppeasutustes. Mõlemas koolis on keelatud (välistatud) mobiiltelefonide kasutamine koolipäeval, ka õpetajatele. Ikka eesmärgiga mitte suretada inimeselt inimesele suhtlemist. Vabakoolis on kasutusel õpikud ja muud õppematerjalid, Waldorf-koolis ainult A3 formaadis valged vihikud kõigis õppeainetes.

Vaid põgusalt mõlema kooliga tutvudes ei tekkinud, endalegi üllatuseks, vastandamise tahtmist. Osalt seetõttu, et n-ö tavaharidus on alternatiivhariduselt mitmedki tööriistad üle võtnud. Olgu siin nimetatud näiteks õppijat toetavat hindamist või ka tavakoolides viljeletavat avastusõpet. Saati siis asjaolu, et eesmärgid on mõlemal suunal samad – elus hästi edasijõudvad vilistlased. Nii vabakoolis kui Waldorf-koolis rõhutati kodu ja vanemate ülisuurt rolli õpilaste motiveerimises. Selge see, tagala osatähtsust ei tohiks alahinnata mitte üheski eluvaldkonnas.

Inimlik suhtlemine ja suhtumine külalistesse oli aga südantsoojendav – vabakooli lapsevanemad olid meile, külalistele, küpsetanud koogi ja valmistanud imemaitsva võileivatordi, õpetajate toa seinal ilutses suurelt „Tere tulemast, head Kuressaare õpetajad!”. Waldorf-kooli inglise keele õpetaja jagas lahkelt kogemusi ja direktoril (kes kutsus ennast mitte direktoriks, vaid teenijaks) oli meie jaoks võetud lahedasti aega.

Mis ma lõpetuseks võin öelda? Eestile oleks suureks kasuks, kui mõlemad süsteemid saaksid rahulikult teineteise kõrval eksisteerida ja iga pere saaks valida enda lapse meelelaadile ja võimekusele sobiva õppeasutuse. Meie Kuressaare Gümnaasiumis on aga paljud, väga paljud õpetajad emotsionaalselt valmis vabakoolis õpetama. Tehnilise poole pealt oleks, tõsi küll, veel palju õppida.