Millise tundega naasid KGsse? Kas selle majaga seostuvad head mälestused?
Iga kord, nagu ka seekord, naasen KGsse alati sooja südame ja väga heade emotsioonidega. Mälestusi on kooliajast tohutult, ent siinkohal võtaksin need kokku ühe 2014. aastal peale lõpetamist postitatud pildi kirjeldusega:

"KG on kool, mis ei kujunda õpilasi, vaid mida kujundavad õpilased ise. Me saame kasvada vabadeks oma peadega mõtlevateks isiksusteks, igaüks oma isikupärase "kiiksuga". Õpetajad pole vaid mentorid ja autoriteedid, vaid ka meie väga head sõbrad, semud ja mõni on lausa lapsevanema eest (siinkohal pean ma Maritit silmas). VABADUS. ILU. TÕDE. Need on sõnad, mida Kuressaare Gümnaasium peegeldab kõikvõimalikul moel."

KG andis mulle tohutult võimalusi oma asja ajamiseks ning selle eest olen ma südamest tänulik!

Proovisid pärast keskkooli erinevatesse kohtadesse. Kui tagasi vaadata, siis kuidas suutsid teha raske valiku paljude erinevate seast ja millist nõu annaksid tänasele koolilõpetajale?
Lõppkokkuvõttes tajub iga noor endas selle südamehääle ära, mis ütleb, mida teha, mis suunas edasi liikuda.

Kindlasti panna kõrva taha kõik õpetussõnad, mida vanemad ja kogenumad ümberringi räägivad ning soovitavad, ent lõpuks on see siiski igaühe enda valik. Seetõttu tuleb enim usaldada enda sisetunnet/iseennast. Elu on nii meeletult põnev ja üllatusi täis, seega go with the flow ja usalda ennast!

Oled elanud ka Milanos. Kuidas muutis seal elamine ja see keskkond sind? Mida õppisid seal enda kohta?
Milano muutis mind palju iseseisvamaks ja aitas mul väga kiiresti suureks kasvada, kiskudes mind tavapärasest mugavustsoonist välja. Lisaks aitas palju enesekindlamaks saada – näiteks ei muretse ma enam peale vahetust üleliia selle pärast, mida keegi minust arvab, kuigi varem olin väga suur ülemõtleja. Ma teen lihtsalt enda asja ja teen seda eelkõige seepärast, et see mulle meeldib.

Enda kohta õppisin esimese paari nädalaga enim vast seda, et lasen väikestel asjadel, mis tegelikult minust ei olene, end liiga kergekäeliselt ärritada. Sealse perioodiga õppisingi just niisugustes olukordades külma närvi säilitama. Lisaks pani kodust kaugel veedetud aeg mind palju enam hindama ja väärtustama Eestit, lähedasi ning kõiki neid võimalusi, mida elu mulle siiani on pakkunud.

Mainisid, et Itaalias elamine aitas sul lahti saada lavanärvist. Millist nõu annaksid noortele, kes armastavad laval olemist, aga on kimpus hirmsa lavahirmuga?
Kogemus-kogemus-kogemus. Harjutamine.

Ühel hetkel tuleb ka arusaam, et mis siis, kui sassi läheb, mis siis, kui ununevad näiteks sõnad ära. Ükskõik! See näitab inimlikkust. Tähtis on edasi minna ja nendest apsakatest üle olla, mitte välja teha või need siis üldse naljaks pöörata. :)

Räägime nüüd aga muusikast. Kas sinu muusikalised eeskujud, sihid on võrreldes gümnaasiumiajaga muutunud ja kui, siis millises suunas? Kas oled teinud koostööd ka teiste KGst sirgunud muusikutega?
Usun, et muusikuna otsin seda nö oma nägu kogu elu vältel. Kõik, mida igapäevaselt kogen-näen (ja mis toimub eraelus), mõjutab väga tugevalt ka muusikat, mida loon.

Iga inimene on pidevas liikumises ega jää iial täpselt samasuguseks. Sama toimub ka muusikaga, mida luuakse. Nii nagu elus on etapid, on need ka muusikas.

Selge see, et gümnaasiumiajaga on mu sihid ja eeskujud muutunud. Mida aeg edasi, seda enam kuulan ja usaldan enda sisemist häält ning järgin seda aina julgemalt. Hetkel soovin ma enim enda asja ajada ja katsetada nii erinevate muusikute kui ka stiilidega.

Rääkisid, et hetkel on sul pooleli ülikooli lõputöö kirjutamine, aga samas tegeled ka ikka oma muusikaga. Kust leiad motivatsiooni ja aega, et seda kõike teha?
Eks see väsitav ole, aga suurimaks motivaatoriks pean hetkel mõtet, et kui ma selle lõputöö saan edukalt sooritatud, siis lõpuks ometi on mul elus periood, kus saan viimaks 100% muusikale keskenduda. Kahjuks siiani ei ole mul veel selleks võimalust avanenud.

Lühidalt öeldes on see vabadus, mis mind motiveerib.