Mis on sinu jaoks enesekriitika ja kas sa oled enesekriitiline inimene?
Ma arvan, et ma olen kõige paremas mõttes enesekriitiline. Ja samas ma olen ka egoist. Egoist selles mõttes, et enne kui inimene saab teha õnnelikuks kas kedagi teist või kogu maailma, peab ta olema ise õnnelik. Selles mõttes olengi egoist, et mulle meeldib tegeleda sellega, mida ma armastan. Millelegi muule ma ei taha oma aega ja energiat kulutada. Investeerin sinna, kust ma midagi tagasi saan. Enesekriitilisus on vajalik, kui tahad midagi hästi teha. Mul on endale väga kõrged nõudmised. Siiski luban endale vahel ka uusi asju katsetada. Näiteks detsembris tegin ma esimest korda stand up´i Open Mic´il oma debüüdi ja esinesin kuus minutit. Ja ma olin sama närvis nagu 15-aastasena, kui ma esimest korda date´ile läksin. Nagu ma ei olekski oma elu jooksul andnud 900 kontserti. See oli mulle midagi täiesti uut, aga ma sain selle rahva kätte. Mida rohkem oled närvis, seda õnnelikum sa peale edukat esinemist oled. Ma võin ausalt öelda, et see ei olnud “üüber-super-tuper” ja Nordea kontserdimajja ma veel ei läheks. Aga ma ise jäin rahule. Ja kui arvestada sellega, et teistel esinejatel on enamasti seljataga 50–1000 show´d, siis olin ma sõbra sõnul siiski top-5 seas. Nii et võib igati rahule jääda.

Kuidas jõuab laul lavani? Ütleme, et võtad repertuaari ühe uue loo. Mis etapid see lugu läbib? Kas sa ise muudad seadet ja kuidas see sul käib?
See on hea küsimus. Ma ei ole ammu täiesti tundmatut lugu maha võtnud. Tavaliselt ma kuulan lihtsalt loo viisi ära ja pärast kitarri kättevõtmist mugandan selle loo harmoonia ja mängustiili enda jaoks sobivaks. Nii tekib kohe omapära. Ma enamasti ei hinda üks ühele mahavõetud lugusid. Kuigi ma ei ole kunagi solfedžot õppinud, annan oma kogemuste pealt sellesse loosse värvi juurde ja lisan sinna huvitavaid akorde. Aga ega ma ise mingi jazzmuusik ole.

Sa oled siis iseõppija?
Jah, täielikult. Kuigi pool aastat käisin ma Ursel Oja juures kord nädalas natukene vokaali osas juhendamist saamas. Ta lubas mul palju erinevaid asju katsetada. Mäletan, et kui ma käisin tema juures esimest korda rock-tämbrit tegemas ja möirgasin paar lauset, ütles ta: “Mees, oota veidi, see vajab veel harjutamist.” Pärast mingit aega suutsingi juba laulda Mäksi (Tõnis Mägi) “Veenust”. Seda tämbrit õpetab ka näiteks Maiken. Mulle on väga tähtis originaalsus. Paljudest laulukoolidest tulevad välja täpselt ühesugused koopiad, mis minu arust on mõttetu.

Kas sulle meeldib rohkem esineda üksi või kellegagi koos? Kui palju sa teed koostööd teiste KGst sirgunud muusikutega?
Esineda meeldib mulle ikka kellegagi koos, kuna ma olen läbi elu saanud mängida koos väga heade muusikutega. See on lihtsalt “rets”. Praegu ma olen kõige rohkem kontserte andnud koos kidramehe Paul Neitsoviga. Ta on 23-aastane ja ta on maailmaklass Eestis (kohustuslik kuulamine Youtube´ist: Paul Neitson “Tall Fiddler”). Temaga meeldib mulle praegu kõige rohkem koostööd teha. Üldse on mõnus, kui jääb laulmisel ruumi ja saab lasta adekvaatsel soolovennal “kütta” ning lasta tal loole värve lisada. KG inimestega ma ei ole kahjuks väga palju jõudnud koostööd teha. Paar kontserti olen maha pidanud koos Kusti Lembaga, kes on väga hea kitarrist. Võib-olla saan ma kunagi ka Erko Niiduga koostööd teha. Andre Maaker on tegelikult mulle üldse sugulane (meie vanaemad on õed). See  rõõmustab mind väga, kuna järelikult peab mul ikka mingisugust muusikalist annet olema.

Rääkisime siis natuke üleüldiselt Eesti muusikutest ...
Mida mina välja tooksin, on see, et Eestis on väga palju geniaalseid muusikuid. Põhjus, miks nad ei ole edukad või miks nad ei teeni sellega raha, on selles, et nad ei oska suhelda. Muusikute vahel ja ka igal pool mujal on väga tähtsal kohal suhtlus. Esiteks peab muusikul välja kujunema see harjumus, et ta proovidesse ei hiline ja et ta ei tule proovi ette valmistamata. Teine asi, mida Eesti muusikud teevad valesti, on see, et nad ei oska oma klientidega viisakalt suhelda. Ma käisin 10 aastat tagasi USAs raamatuid müümas. Seal oli selge, et esmalt tuleb teha sissejuhatus, price build up jne. Kõigepealt tuleb näidata neid asju, mida klient saab, kui ta sind esinema kutsub, ja alles siis rääkida honorarist. Kõige lõpuks tuleks öelda, et mõistan, kui ma teie eelarvesse ei sobitu. Aga olenemata sellest, kas vastus on mulle positiivne või mitte, soovin neile ilusat kontserti. See võtab inimeselt pinge maha ja jätab talle tunde, et see muusik mõistab teda ja saab aru, mida ta vajab. Tavaliselt on muusikutel nii: “Ah, 600 pluss käive.” See ei kõlba kuhugi, elementaarne viisakus peab ikka olema.

Kuidas sa hoiad üleval motivatsiooni, et ikka ja jälle lavale tagasi minna?
Ma olen mõelnud, et kui ma ükskord tunnen, et ma ei tee seda enam hingega, siis ma lõpetan ära. Aga siiamaani olen tundnud, et mul on sisemine drive lihtsalt muusikat teha. Tunnen, et see minu tehtud muusika tõstab terve kontserdi ja nende inimeste vibratsiooni. See on minu viis ühest küljest mediteerida, nii et minu ego ja meel kaovad. Sellel hetkel ma saangi nagu muusikuks. Teiseks on see, kui inimene läheb koju ja saab hingeliselt puudutatud. Kahjuks ei ole Eestis väga palju lauljaid, keda mulle meeldiks kuulata. Kuigi nad laulavad tehniliselt võib-olla perfektselt, aga seal taga ei ole “keemiat”. Mulle meeldivad väga Mari Pokinen, Vaiko Eplik, Jaan Pehk ja Mäks, kuna neis on ikka seda sisu tunda.

Ilmselt kõige tähtsam küsimus siiani: kes on sinu lemmikõpetaja KGs?
Genadi Noa. Kui ta oli minu filosoofia- ja saksa keele õpetaja, siis tema taga oli tunda seda head tahet. Oli tunda, et teda ei huvitanud mitte ainult see, et sul läheks tema aines hästi, vaid ta tunnetas sind kui inimest. Ehk ta õpetas sind hingega. Ta jättis mulle kõige suurema energeetilise mõju. Samas mulle meeldis ka Marit Tarkin, kui ta kirjanduses mõne asendustunni andis. Samuti Merle Rekaya. Alati olid kõik megarahul, kui Maidu ise tundi andis. See oli siis selline pidupäev, kuna ta oli lihtsalt nii muhe. Ühesõnaga, neid õpetajaid ikka oli ja mõni jääb kindlasti praegu mainimata. Kõigist õpetajatest on ainult toredad mälestused. Minu kooliaeg oli megavahva.

Aga miks sa ikkagi filosoofia pealt muusiku elu peale läksid?
Filosoofiat läksin ma õppima huvist erinevate kultuuride, filosoofia ja keelte vastu. Ma olin mingil hetkel võimeline heebreakeelset piiblit tõlkima ja oskasin lugeda vanakreeka ja ladina keelt. Aga siis sain aru, et ei kavatse oma elus enam ühtegi sekundit pühendada sellele tehnilisele ja välisele teadmisele. Mind huvitas sisu, aga seal pakuti vormi. Mul on täiesti suva, millal mingi kiriku mingi kogu midagi otsustas. See oli minu jaoks lihtsalt liiga igav.

Millal kirjutasid oma esimese loo?
Oma esimest lugu mäletan väga hästi. Ma olin siis 16-aastane ja olin just kitarri saanud. Lugu oli väga kole. Ma laulsin selle ette oma girlfriend´ile. Võiks ju arvata, et kui sa tüdrukule loo kirjutad, siis on ta hästi rõõmus ning kõik on nii armas ja nummi. Aga tema ütles ainult: “Harjuta veel.” See oli väga aus hinnang. Kui me räägime muusikast selles mõttes, siis ma tundsin väga pikka aega, et ma olen muusikaliselt kinni ja et muusika ei voola minust välja. Ma võisin küll kirjutada, aga see oli ikkagi selline tehtud muusika. Aga umbes viis aastat tagasi käisin ühe hästi ägeda naise juures. Ta oli bioenergeetik ja me tegime pooleteisetunnise seansi. Sealt tagasi tulles tundsin, et ma olen vaba igasugustest jamadest, mis mind olid elus saatnud, nagu näiteks armukadedus. Ja sel hetkel läksid ka muusikaliselt kõik kanalid lahti. Pärast seda kirjutasin terve plaadi jagu materjali ja nüüd tuleb see juba lihtsalt ja tunnen selles väärtust.

Arvan, et intervjuu lõpetuseks võiksid rääkida ühe anekdoodi.
70 aasta vanused eit ja taat lähevad kalale. Jõuavad jõe kaldale, viskavad ridva vette ja “pa-pah” – järsku on otsas kuldkala. Mida kuldkala siis ikka teeb. Ta hakkab tingima, kuidas vette tagasi saaks. Pärast mõnda aega arutamist jõuavad nad kokkuleppele, et kala täidab nii eide kui ka taadi ühe soovi. Kõigepealt vaatab kuldkala eidele otsa. Eit vaatab korraks taati ja ütleb, et tema tahab saada sama palju kuldehteid, kui on Inglise kuninganna Elizabethil. “Pa-pah” – järsku ongi jõekallas täidetud prosside, tiaarade ja muude kuldehetega. Siis vaatab kuldkala taadile otsa. Taat piilub korraks eite ja ütleb kuldkalale, et tema tahaks endale 30 aastat nooremat naist. Ja hopsti, taat ongi 100-aastane. :)

Aitäh põneva vestluse eest, Margus!
Oli tore kuulda, et kuigi hetkel oled kidra peal, sooviksid osata mängida ka klaverit.