Praeguse kooliaasta alguses võtsin asja tõsisemalt ette ning jaanuari keskel oli plaan kindlalt paigas. Kui Rakveres bussile läksin, hakkasin vaikselt mõistma, kui väga ma selle kõige nimel oma mugavustsoonist välja pean astuma. Reisisin kokku ligi kuus tundi, sõitsin ka praamiga esimest korda täiesti üksinda. Kuressaares ootas mind mu lojaalne majutaja Heleri, kelle pere mind ebareaalselt hästi vastu võttis.

Esimene päev koolis tekitas minus metsikult palju ärevaid tundeid ja ka põnevust. Klassi astudes oli raske kuidagi loogiliselt mõelda, sest ma ei teadnud, kuhu istuda ja kellega rääkida ja mida üleüldiselt teha. Õnneks tegi Viki selle olukorra natuke kergemaks mu jaoks ja tervitas mind ühe väga suure kallistusega. Leidsin endale sujuvalt koha ja tutvusin teistega. Juba esimesel päeval leidsin ma sellele klassile väga suure koha oma südames. Järgnevate nädalate jooksul leidsin ma ennast lihtsalt naeratamas, kui koju kõndisin. Paremat klassi ja klassijuhatajat oleks tõesti olnud raske küsida.

Aitäh, et mind kuulasite ja omaks võtsite, et olite nõnda lahedad. Ma ei oleks tahtnud kellegi teisega õppida, tantsida, laulda ja need kaks nädalat koos koolis käia kui teiega, 9.b! 

Jään teid siiralt igatsema!