See aasta tagasi avaldatud luuletus, mille interneti avarustest leidsin, sobib suurepäraselt ka praegusesse aega. Olgugi et meie päevad on hallid ja pimedad ning vihma sajab pea iga päev, siis ometi ootame valget ja lumist aega ja jõuluime saladusi ...

Minu mõtted on sellel sügis-talvel peatunud korduvalt sõnadel headus ja heategu. Mitte ainult sellepärast, et on jõulukuu ja siis ongi kõik inimesed meie ümber rohkem avatud headusele, vaid pigem sellepärast, et seda päris headust me kohtame oma igapäevaelus üha vähem.

Head tegema ei peaks nn linnukese kirjasaamiseks – et enesetunnet parandada või kellegi silmis plusspunkte teenida. Meie sees võiks põleda soov olla päriselt hea ja teha päriselt head ... See tegelikult ei nõua meilt palju, aga kindlasti annab palju!

Meid ümbritseb iga päev rohkesti inimesi ja tihti ei pööra me neile tähelepanu ega tunne ka huvi, kui hästi või halvasti kellelgi läheb. Meil on endalgi muresid ja probleeme piisavalt, milleks veel kellegi teise omadega tegeleda!? Nii jätamegi märkamata kellegi väsinud jalanõud või rõivad, kellegi nukra ja igatseva pilgu söökla maiustusteleti suunas, kellegi pisarad kaaslaste solvangu pärast ... Kas ongi õigem seda mitte märgata või siiski võtta julgus kokku ja küsida, mida saaksin Sulle teha, et Sind rõõmustada? See ei ole traditsioonilisele kinnisele eestlasele kindlasti lihtne ega loomupärane, aga sellegipoolest tasuks proovida!

Vahel on naeratuse näole saamiseks vajagi ainult seda sõbralikku pöördumist ja siirast huvitundmist teise inimese vastu, mis paneb teda tundma, et keegi hoolib! See ei maksa ju midagi!

Kutsungi üles meid kõiki märkama ja hoolima ja tegema päriselt head, mis kindlasti saab meile endile mitmekordselt tasutud just rõõmu näol, mille abisaaja kingib talle ootamatu heateo osutamise eest!
Soovime teile kõigile imekaunist jõuluaega, teravat silma abivajaja märkamiseks ja palju rõõmu sellest, et tegid head päriselt!

Kogu tugikeskuse naiskond.