Uurisin Anu käest, kas veidi üksluine pole just kooli sööklas peakokana töötada. Ta mõtles veidi ja arvas, et katsetamisvariante on vähem, aga samas ei saa ju kurta. Koolikokale on riigi poolt piirangud ette antud, mida ja kui palju lapsed peavad nädalas sööma. Aga see ei sega loomingut. Varasemate aastate retseptid on ajaproovile vastu pidanud, kuid Anu loomingu hulka kuuluvad kanakodujuustukotlet, riisiroog kalaga, lõhekaste, piparkoogi tiramisu, kodujuustumaius, kamavaht. Mmm ...

Kodu on Anu jaoks tema kindlus, turvatunne, kodusoojus ja koht, kuhu minna. Ehkki tööpäeva lõpus läheb ta koju ja hakkab perele süüa tegema, on juhuseid, kui koju jõudes on söök valmis: teinepool on teinud ja siis on küll väga hea tunne. Oma sünnipäevalaua söögid valmistab ta siiski ise.

Anu ütleb, et pere nimel inimene pingutabki, et neil oleks parem kui endal lapsepõlves. Lapsed annavad nii muresid kui rõõme, aga ikka rõõme rohkem.

Võrkpalli mängimine on kuulunud Anu lemmikhobide hulka, enam lihtsalt ei saa. Küll aga tegeleb ta kodus käsitööga, elab maal suures majapidamises, kus on kogu aeg midagi teha.

Palusin Anul mõelda, kuidas tema lapsed teda iseloomustaksid, üsna kohe arvas ta, et küllap on ta laste meelest kriitiline, töökas ja lahke.

Tütar Agnes Paju 12.c klassist arvab aga nii:
"Ta on väga hea ema ja inimene, hoolitseb alati selle eest, et kodus oleks kõik hästi ja kõigil kõhud täis, meie peres juba nälga ei tunta. Ta on äärmiselt positiivne inimene ja sütitab seda positiivsust ka teistes endi ümber. Muidugi ilmneb ka meie vahel nääklemisi nagu igas teiseski peres, kuid sellest hoolimata ei muudaks ma teda kuidagi ning olen väga tänulik, et mul just selline ema on."