Grand prix´ pälvis sel aastal 12.a tükk ''Täna ei juhtu midagi'', mis oli stiilne ning ajas publikut kogu aeg naerma. Esinejatel oli väga hea diktsioon ning etendus ise oli selge ja arusaadav.

Üheks laureaadiks oli 12.b ''Rüperaal'', mis esitas hea näite tüüpilisest perekonnast. Toodi välja probleemid ning jäeti õhku küsimus, miks päriselus ei võiks ka sama lihtne olla kui mängus. See oli humoorikas ning tabav näidend.

Teiseks laureaadiks oli 11.a klassi ''Reaalsuse silmapiir'', kus võis kuulda mõnusat muusikalist tausta ja kostüümid olid tabavad ning sobisid hästi.

10.b ''UFO?!'' oli huvitav näidend, kus oli leidlikult lahendatud metsastseen ning karakterid olid väga põnevad.

Põneva kujundusega oli 10.a klassi ''Mõttemeister'', kus eriti paistsid silma sünkroonsed kaksikud.

11.c klassi ''Kahetsus'' oli väga huvitav ja omapärane etendus, mis tekitas publikule hea vaate tulevikku.

Suurepärase diktsiooniga 11.b näidend ''K, X, Z või V'' oli väga huvitav ja omapärane.

12.c etendus ''Mälestuste taassünd'' lõi juba alguses mõtlevapaneva tunde, sest oli näha, et tükiga nähti palju vaeva ning see oli meeldejääv.

10.c klassi etendus ''Pusle'' oli väga hea näide sellest, kuidas tegelased kokku tuua, nad leidsid lahenduse, mis oli väga huvitav ning pakkus palju kõneainet.

Publiku arvamused teatriõhtust olid väga positiivsed, sest etendused olid täis erinevaid emotsioone. Arvati küll, et mõned klassid oleksid võinud vinti juurde keerata, kuid sellegipoolest tegid õpilased väga tublit tööd ning on kiitust väärt.

Mihkel Vendeli ja Taavi Singi muljed teatriõhtust

Olen äärmiselt õnnelik, et eelmisel nädalal läbimängul olnud lahtised otsad ja teemad said kokku ning kõik leidis oma koha ja kõik tulid asjaga välja, ei olnud poolikuid asju. Mihkel

Kohe peale esimese vaatuse lõppu oli näha, et sellel aastal on kaliiber ja kõik muugi palju kõvem, ja olin positiivselt üllatunud. Olen viimasel ajal palju kinos käinud, aga see tänane oli kindlasti palju ägedam. Ei olnud halba lavastust. Oli näha, et kõik oli valmis ja tööd oli tehtud, et kellegi käsi ja pilk on üle käinud, ning see kajastus ka kvaliteedis ja üldmuljes. Taavi 

Milline näidend oli kõige sarnasem teie enda visiooniga antud teemast?
Mitte ükski, kuna igal inimesel on oma visioon ja minu oma on hoopis erinev. Mulle meeldiski see, kuidas näidendid olid lavastaja enda nägu ja ettemängule tuldi oma visiooniga. Mihkel

Minul tuleb selle teemaga silmade ette hoopis teine pilt ja teema ise on ka väga lai. Mõni võib-olla näebki siin seda virtuaalreaalsust, aga minu lavastajasilm oleks hoopis midagi muud teinud. Taavi

Kas teil on mõnele klassile midagi eraldi öelda?
Konkreetselt ühelegi klassile ei ole, aga mulle meeldis see, kuidas taheti teha grupina ühiselt ja lustiga ja kõik said sellest oma osa. Koolis ja kooliteatris on oluline leida see kontakt, et meeskond töötaks ühe tervikuna. Paljud klassid olidki sellised tugevad kompotid ja see tekitabki selle kõrge taseme – kui me teeme asju koos, siis see asi on terviklik. Isegi kui laval on viis tugevat näitlejat, ei tohi ka seal keegi üksi tegema hakata, vaid nad peavad domineerima grupina, seegi näitab seda tervikut ja ühtsust, mida on nauditav vaadata. Mihkel

Tervik ei tähenda ilmtingimata seda, et kõik on laval, vaid klassis pannakse teema paika – on lavastajad ja staff ning mida rohkem inimesi selle kallal töötab, seda terviklikum ta on. Üks eriauhind läkski puhtalt selle eest, kui suur oli klassi kaasatus ja ühtsus. Taavi

Svea Tarkin 

Milline on teie üldine mulje tänasest teatriõhtust?
Minu arvates oli sel aasta väga kõrge tase, väga raske oli otsustada, aega jäi väheks. Ja üleüldse, olen väiksest saati teatriõhtut vaatamas käinud ja mulle tundub, et kõik on hästi motiveeritud ja see hoog on sees ja nii tore on vaadata, et hoogsalt läheb kõik edasi. Väga mõnus ja lahe minu arvates. Veidikene tuli isegi kadedusepisik sisse, tahaks ise ka veel teha ja veel olla siin. 

Aga kas selle paari aastaga, kui mujal olnud olete, on midagi teistmoodi ka?
Mind kindlasti üllatas see, et ikka veel on selliseid hästi uusi ideid ja vaatenurki. Isegi kui ma olen nii palju kordi käinud vaatamas ja tundub juba, et no kas saab järgmine aasta parem olla, aga ikka on! See ongi minu arvates hästi lahe, et kõik areneb kogu aeg edasi. Ja väga meeldisid mulle vahesketšid ka, aga need on igal aastal väga lahedad olnud. Üldjoontes muidugi midagi väga erinevat pole. Mulle on alati teatriõhtu meeldinud, aga tase oli tõesti väga kõva sellel aastal. 

Mis oli selline väga meeldejääv hetk teie jaoks täna? Mõni fraas või lause näiteks.
Pean ikka ütlema, et 12.a ja just see puänt seal lõpus. Sain kohe aru, et rahvas oli ka üllatunud. See oli selline mõnus hetk.

Kas on mõni soovitus, mida tahaksite järgmiseks aastaks lavastajatele ja näitlejatele öelda?
Võib-olla just nendele, kes ei ole veel katsetanud või ei ole endale võimalust andnud, et nemad ka ikkagi läheksid lavalaudadele ja prooviksid. Et saaks selle kogemuse kätte juba koolis, sest see (teatriõhtu) on minu arvates väga suur üritus siin. Ja mulle meeldis see aasta väga see, et mõeldi palju kastist välja ja ei olnud sellist halvasti välja kukkunud mõtet. Järgmisteks aastateks ikka lennukaid ideid ja kastist välja mõtlemist! 

Tahaksite midagi veel lõpetuseks öelda?
Korraldajad olid hästi tublid ja Lelet muidugi. Ja nii tore, et mind kutsuti vilistlasžüriisse, mulle hästi meeldis. Nii tore oli kõike hoopis teise nurga alt vaadata, mitte ainult publikuna, kuigi päris raske oli. Uus ja huvitav, suur tänu!

Greete Paaskivi

Kui me nüüd võtame selle ausalt kokku ja räägime, siis ma ei ole kunagi olnud kõige suurem teatriõhtu fänn – olen täiesti siiras ja aus. Ma ei mäleta, kas ma olen viimasele kahele teatriõhtule isegi jõudnud ... Ma kardan, et mitte. Väga halb. Aga sel aastal teatriõhtu tõsiselt hämmastas mind. See oli professionaalselt korraldatud: oli näha, et Lelet teeb asja hingega, ta päriselt tahab seda teha ja seda on kohe näha absoluutselt kõigest. Väga hea korraldustöö. Väga head etendused – tõsiselt, mida Arne Mägi ütles juba, üle aastate ... üle kümne aasta väga kõva tase. Žüriile väga raske hinnata. Me andsime välja tohutult eriauhindu. Me andsime kõik ära, mis meil oli, ja reaalselt jäi puudugi, sest meil oli nii üksikindiviididega kui täistruppidega väga palju head tööd. Ja ma tean, et ei ole lihtne panna kooli kõrvalt kokku etendus, teha veel mingeid eelläbimänge ja muud. Väga super töö. Väga rahul. Ja kui tõsiselt tulevad järgmised aastad sama head, siis ma olen kõik aastad kohal. 

Mida sa tundsid esimese asjana, kui saali tulid? Mida sa arvasid või mida sa ootasid?
Ma ei osanud mitte midagi oodata. Ma teadsin, et sel aastal tuleb midagi uut, kuna ma teadsin juba kooliajast, et Lelet võttis vastu selle väljakutse. Ta oli nõus seda asja korraldama – siis ma teadsin, et tuleb midagi uut. Aga ma ei teadnud, mis formaadis, ja ma olin juba tegelikult sotsiaalmeediast näinud vaikselt, et postitatakse ja on igasugused uued asjad. Eelläbimängud ja see võimalus, nagu päris teatris, et saad viia lille ja kingituse. See oli äge, aga muud ma ei osanud midagi oodata. Nagu ikka teatriõhtu. Kringel ja ...

“Mälestuste taassünd”
Traagiline lugu terroriseerivast emast ja lõhestunud perekonnast. Väga meeldis videokasutus seal taga. Ma ei ole seda varem näinud, nii vähe või palju, kui ma olen käinud igal pool või nendel teatriõhtutel. Minu arust see andis uue tasandi etendusele juurde. Mulle meeldis see kasutus, väga viis. Aitäh teile. 

“Pusle”
Paar psühholoogi juures, isikud eraldi etendatud. Oli väga äge. Mulle meeldis see kontsept. Mida ma oleks võib-olla muutnud, oli see, et kui nad tulid nüüd siis 4. korda kõik koos – ma ei oleks kasutanud sedasama teksti. Ma oleks võib-olla kasutanud sedasama algust, aga siis oleksin selle keeranud pahupidi, toonud sisse mingi puändi, et vaatajal oleks säilinud pinge. Ma olin juba seda teksti kuulnud, ma teadsin, mis tuleb. Seal ei olnud enam seda miskit. Kuigi mulle meeldis, et inimesed olid eraldi välja toodud ja tekstiga oli nähtud suurepäraselt vaeva. Ka Marilis Remmel, kes läks esimesena lavale, tegi suurepärase monoloogitüki, oli väga hea. 

“Mõttemeister”
Ka SUPER tükk. Panin kohe 10, mulle meeldis. Seal oli kõik paigas minu jaoks. Seal oli hea lugu, hea algus, ei saanud aru, mis toimub, lugu arendas ennast ise. Seal oli kõrvaltegelaste roll väga super. Kaksikute roll väga hea. Oligi minu isiklik lemmik, andsin enda eripreemia neile. Väga super. Minu arust oli seal kõik olemas, puänt oli olemas, mulle väga meeldis. Ja tõesti nagu nende kahe peategelase ehk siis ingli ja kuradi mäng koos väga-väga super, täpselt nagu Taavi Sink tõi ka välja, see mõõgavõitlus – see tõesti oli nii ehe, nii hästi etendatud ja kõik oli paigas. Väga meeldis.

Kõigist ei jõuagi rääkida, üldista veidi!
Minu arust oli tase väga-väga kõva. Väga-väga head tööd on tehtud. Mida ma võib-olla annaksin näpunäiteks? Kasutage rohkem pausi. Ise karakterit kehastades, ma saan aru, et on täiega närv sees, prožektorid on kõik sinu peale suunatud, saal on täis, ei tea, mis juhtub. Ma saan aru, aga paus tegelikult kannab. Paus on see, mis teeb sinu päheõpitud tekstist ja rollist selle miski, mida on seal laval vaja teha. Ja teiseks ma arvan, et see juba toobki selle esile, mis ma mõtlesin, et loomulikkust oleks vaja rohkem. Ja kui ongi sul juba pausid sees, sa tead, mida sa lähed sinna tegema, sa oled rollis sees. Hingad sisse, sügavalt nina kaudu sisse, nagu Tuuli avaklipis ütles. Siis juba kõik juhtubki. The magic happens.

Grand prix
See oli järgmine supertükk. Minu jaoks oligi siis see "Mõttemeister" (10.a) ja siis see viimane tükk 12.a „Täna ei juhtu midagi“ supertükid. Ja tõesti kõik oli paigas. Alguses, kui 12.a tükk algas, siis mõtlesin, et – aa, jälle psühholoogi teema ja äkki ma juba tean, mis juhtub. Tõesti väga-väga hea ja eriti meeldis mulle Mihkel Pitk, kes oli nii ehe ja kuidagi misterbeanilik. Ta tegi oma rolli täiega hästi. Ta oli kuidagi väga äge. Ma arvan, et grand prix läks õigesse kohta. Ja lavastajana on Kateriine Püüa mitmeid aastaid juba oma klassile tükke teinuna väga hea, väga äge ja ma loodan, et see tee ei lõppe gümnaasiumiga.

Helena Pihel

Minu üldmuljed olid üldiselt hästi positiivsed. Ühel hetkel hakkasin kuidagi õpetaja pilguga seda asja vaatama ja mõtlesin ajale umbes 15 aastat tagasi – milliseid vaatenurki ma laval nägin, mida ma ise tegin ja kuidas mina kui õpetaja ootan, et noored areneksid ja loomingulisus kasvaks. Ja kuidas nende vaatenurgad muutuksid. Mulle tundub, et me oleme õiges suunas liikunud, sest seda oli laval näha, mis suhtumine teatrisse ja laval olemisse ja loomisse praegu on. See on minu arvates hästi positiivne. See suund on mulle kui õpetajale hästi meeltmööda. 

Mis tunne siis oli, kui te saali astusite ja õhtu algas?
Oli selline kerge nostalgia. Viimasel ajal ma ei ole eriti suur nostalgitseja, aga millegipärast ikkagi oli hästi suur nostalgia. Kuna ma olen varasemalt mitu korda olnud siin žüriis  ja ma ise olen varem mitmel korral teatriõhtul ka osalenud, siis oli selline hästi veider nostalgia – kõik need õpetajad ja see lava ja siis kõik see muu. See oli võibolla selline isiklik kogemus rohkem. Ja loomulikult see hetk, kui grand prix välja kuulutatakse, see rõõm ja see tunne, seda on huvitav vaadata. Sest see on selline noor rõõm, hästi lõbus, hästi siiras, intensiivne ja hästi puhas. Ma ise mäletan sedasama tunnet. Väga mõnus oli, natuke emotsionaalne, aga mõnus.

Kas soovite mõnda tööd välja tuua?
Jaa, mulle tegelikult igaühes miski meeldis. Aga minu lemmikuteks olid kolm tööd. Loomulikult see grand prix, mis oli nii lihtne lugu, väga selged tegelased, hästi intiimne, selles mõttes, et selline väike koondatud keskkond, situatsiooni ei sisenenud väga palju müra, hästi selline … koos situatsioon, aga nende väikeste nüansside, detailidega oli nii hästi mängitud. Et sa kordagi ei mõelnud, et mingi suvaline situatsioon… väga äge oli.

Aga mulle meedis ka 10.a "Mõttemeistrid". Sest et … koreograafiharidusega sa vaatad mingisugust muud intensiivsust laval. Mingeid väikeseid liikumisi, mingisugust sellist kompositsiooni, kuidas kehad laval paigutuvad, kuidas need kehad ennast laval tunnevad, milliseid liikumisi nad teevad, ja mulle tundus, et selles töös osalejad tunnevad ennast laval väga hästi. Ja need kehad sobisid ja kõik need väikesed pisikesed koreograafilised liikumised ja erinevad dünaamikad, mis seal tekkisid. See oli minu jaoks väga stimuleeriv. Ma kohe jälgisin. Näiteks need kaksikud: kogu nende olemine seal laval oli ju väga selline koreograafiline, nad ei rääkinud seal midagi. Nende selline liikumiskeel ja need sellised pisikesed asjad sünkroniseeritult, ilusasti puhtalt. Ja loomulikult ka nende hea ja kurja koreograafia. Nad kasutasid reaalselt lavalist liikumist päris palju. See ei olnud võibolla nii teadlik ja koreografeeritud, aga see tuli nendel loomulikult. Sellepärast ma seisin ka selle töö eest hästi palju. Aga žürii on dünaamika, nii et ...

Ja kolmas lemmik oli „Reaalsuse silmapiir“. Ta oli selline päris keerukas tükk ja ta oli väga intellektuaalne tükk, ta oli teistmoodi. Selle looja mõttemaailm või need valdkonnad või need praktikad, mida tema tajub, tunnetab ja valdab, need olid tiba teistsugused. Ta mõtles mingite kunstitööde taha ja see suund oli hästi intellektuaalne. Seda oli tore näha, et ta oli teistsugune kui teised tööd. Ja iseenesest ka hästi lavastatud. 

Näpunäiteid järgnevateks aastateks?
Ma ei olegi selle peale niimoodi mõelnud, et kas jäi midagi silma. No mina ... ma mõtlen nagunii hästi palju liikumise peale. Soovitaksin ka selle peale mõelda. Mitte lavastada liikumist, vaid lihtsalt mõelda läbi, et kus ma nüüd olen laval või et kui ma olen … ma pean siin lava keskel seisma ja ma annan teksti ja siis samal ajal mingid teised tegelased annavad teksti, kui siis ma kuus korda kõigun jalalt jalale – see hakkab silma. Sa ise mõtled, et ma ei räägi parasjagu, aga ma teen mingeid liigutusi siin, et sa ei mõtle selle peale, et ma teen neid liigutusi. Võibolla seda lihtsalt jälgida või mõelda selle peale. Kui sa oled lavastaja ja sa näed, et su näitlejal on mingi selline tendents, et ta kipub puusa nõksutama, anna talle mingeid juhiseid sealkohas. Ja et võibolla töötubade süsteemi lisada ka mõni tehnilise poole pealt töötuba. Et meil on sellised võimalused siin saalis ja mida me nendega teha saame, kuidas see töötab ja mismoodi me saame mingi efekti, et see oleks ka mõnus. 

Aarne Mägi

Milline on teie üldine mulje tänasest teatriõhtust?
Nii nagu ka juba laval auhindu üle andes öeldud sai, olles üsna staažikas teatriõhtu žüriiliige – olen olnud žüriis üle 10 korra –, olin ma üle pika aja teist (näidenditest ja näitlejatest) siiralt vaimustuses. Ma ütlen, et ühtegi lati alt läbi jooksmist ei olnud, nii nagu juba mainisin, et kui võtta piltlikult märklaud, siis tulistasid kõik selle pihta ja enamik sinna musta alasse. Selle üle on mul väga hea meel ning ka üllatusi oli üsna palju. Ma nägin laval mõtlevat näitlejat, mis on tõesti nauding, et ei tehta ainult selle pärast, et oleks endal tore ja saaks publikut naerutada. Ma nägin dramaturgiat, mis oli peaaegu lihvitult toodud lavale, nii nagu seda oskavad õpilased. Ma nägin isegi selliseid päris vaimukaid stseene või hetki, mis panid naerma või muigama ja vastupidi, isegi ka natukene mõtlema. Mul on väga hea meel, et ma sel aastal kogu seda kooliteatri festivali nägin.

Kas teil oli ka teema kohta enda visioon ning kas mõni nendest näidenditest läks just teie visiooniga kokku?
Pean tunnistama, et ma absoluutselt ei süüvinud teemasse, ma absoluutselt ei mõelnud teemast nii kindlatahuliselt. Pigem kuidagi jälgisin neid lugusid ning olen aastaid rääkinud, et minu jaoks on kõige olulisem lugu, mitte ainult teatris, vaid ka kogu elus, ja selle loo jutustamine. Kui inimene suudab jutustada lugu ükskõik millest, siis ei ole see asjata elatud hetk või siis ka elu. Kõik on loos kinni. Ma tahan näha lugu, nii inimeses kui ka elus üldse. Ja täna ma nägin seda. Ütleme nii, et see teema “Mängult on päriselt” annab nii palju ruumi ja on heas mõttes laialivalguv, sinna võib mahutada ükskõik mida, peaasi, et lugu on olemas. Ning kordan jälle: täna nägin ma palju ilusaid lugusid.

Kas on midagi, mida sooviksite järgmiseks aastaks näitlejatele öelda? Mõni soovitus näiteks.
See on üsna libe mängumaa. Sest kui üks kord aastas tullakse kokku ja suhteliselt lühikese ajaga tehakse asi valmis, siis ma arvan, et see, mida praegu ütlen, pelgalt ei jää kellelegi meelde. Pigem oleks tark ja hea öelda seda vahetult enne seda, kui nad hakkavad seda oma lugu kokku panema. Aga ma olen oma soovitusi välja öelnud küll ja kas just minu pärast, aga võib-olla on inimesed seekord vaimukamad ja rohkem kuulda võtnud erinevaid arvamusi. Ma ei näe enam sellist papist maailma, mis mulle absoluutselt ei meeldi ja mis on minu arvates teatrilaval kohutav. Ja ka elus. Kui inimese kujutlusvõimele ei anta ruumi ja arvatakse, et publik ei saa aru, ja ei usaldata publikut ning lõigatakse papist maailm ette. Et näete, see on auto ja see on kuusk ja kui nad on halvast papist tehtud, näeb see laval välja mannetu. Seda enam ei ole, seda pole juba mõni aasta olnud.

Mis oli selleaastasel teatriõhtul selline väga meeldejääv ja mällusüüviv hetk või fraas vms?
Kindlasti tahaksin ära mainida, et igaühes oli midagi. Aga kui peaksin nüüd välja tooma, et mitte liiga pikalt rääkida, siis mulle meeldis väga Aleksandril (11.a) see, et ta võttis asja väga tõsiselt, ta ju kirjutas selle kõik ise, väga tubli poiss. Mulle meeldis ka terviklikult grand prix´ võitnud, ta oli valmis, Kateriine oli teinud tublit tööd. Ja need näitlejad ka. See oli nii valmis lugu, et ma ei oskakski sinna midagi lisada. See oli selline, et vaatasin – ma mõtlesin, et seda võiks vabalt näidata kohe vabariigi aastavahetuse programmis, kindlasti publikuga saalis, kus kõik kaasa naeravad. Sest see on seda väärt. See on julgelt tehtud ja Kateriinet natuke teades, ta on selleks võimeline. Soovin talle edaspidiseks väga palju suurt edu.

Võib olla on veel midagi, mida tahaks siia lõppu lisada?
Noored inimesed, mõelge ebastandardselt, see on lahe!

Mõtteid teatripubliku hulgast

Karoliina Pilden
Etendused olid huvitavad ja emotsioonirikkad, kohvikus pakutu oli ka maitsev. Väga meeldis, kui leidlikult oli 10.b käsitlenud metsastseeni.

Kristiina Pilden
Võrreldes eelnevate aastatega on tase täpselt sama hea. 12.a etendus oli väga humoorikas.

Henri Kaus
Väga palju emotsioone, teatriõhtu on nagu ikka – vibratsioone täis ja huvitav. Teema kuulmine pani kohe südame kiiremini põksuma, väga huvitav asi, mille kallal pureda. Siiani on esimesed viis etendust, mida näinud olen, väga ägedad, seinast seina. Avanemise hetk laval – kuidas keegi teemat lahendab. Väga meeldis 10.c etenduses pusle kui sümbol, kuidas tegelased kokku tuua. Kui lisada kriitikat, oleksin veidi vinti veel juurde keeranud.

Kaspar Kesküla
Oli väga põnev, eriti meeldis kujunduse poolest 10.a klassi etendus.

Leissi Kudrjavtsev
Väga huvitavad ja meeleolukad etendused, aktiivsus ja see, kuidas oli näha, et näitlejad ise tahtsid laval olla, oli eriti meeldejääv.

Marie Kaiste
Etendused on põnevad ja konkurents on suur. Kõige lemmikum näidend oli 11.c, sest see oli huvitav ja omapärane.

Cris Karlis Lepp:
Väga huvitav, siiani olen asjadest aru saanud. Pole midagi erilist silma hakanud.

Genadi Noa
Esimene poolaeg on siiani olnud väga lootustandev, kuid ma ei ole leidnud veel seda, mida tahaksin näha. Siiski on mingi nõrk lootuskiir leida. Võib-olla ma tahan olematut, võib-olla tahan tulematut. Palju on siiani kõrva jäänud, kuid siiski loodan, et leian olematu.

Ave Jõgi
Siiani väga head muljed, üheski etenduses ei ole pidanud pettuma. Igas on midagi väga head, olgu need siis karakterid, lahendus, grupitöö. Väga mõnus ning meeldivad väga ka vaheklipid. Eriline lemmik on 11.c, sest ma olen klassijuhataja, aga väga meeldis ka 10.a ja 10.b. Olen väga rahul, intro oli väga hea. Teatriõhtu on väga šeff üritus, olen alati väga põnevil.

Eigo Sagor
Väga positiivsed muljed, kihvtid ja vaimukad näidendid.  Aeg läks märkamatult kiiresti.12.a näidend jäi meelde ja oli vaimukas, noorpaarile tehti hea tüng.

Annmarie Tuuli Koskinen
Muljed on väga positiivsed, kõik etendused on olnud väga head, erinevad ja omaloomingulised, eriti meeldis 12.a.

Markus Oeselg
Muljed on väga head. Eriti meeldejääv oli 11.a etendus, kostüümid olid huvitavad ja oli näha, et on palju vaeva nähtud.

Reet Kirs
Väga lahe üritus, kõik esinejad on suurepärased. Tooksin välja selle, kuidas läbikäiv teema oli see, et paarid käisid nõustaja juures, see oli huvitav. Väga meeldis 10.a näidend ning näitlejate poolest paistsid silma kaksikud.

Monika Leepere
Väga äge ning on hästi palju mõnusaid osatäitjaid. On palju toredaid leide, väga vahva vaadata. Üldmulje on hea, aga erilist lemmikut välja tuua ei oska.

Malle Tustit
Muljed on väga head. Arvan, et see on läbi aastate üks parimatest teatriõhtutest ning žüriil võib olla päris raske teha kokkuvõtet, sest võistlus oli väga tasavägine. Ühtki kehva etendust ei ole olnud, kõik olid väga huvitavad. 12.c lõi juba alguses mõtlevapaneva tunde oma etendusega, kõigile suur tänu – kõik tegid väga head tööd!

Artikli jaoks aitasid materjali koguda Karen Lopp, Margarite Trumm, Gerly Ots, Rahel Kirs ja Maike Kadaja Merle Rekaya juhendamisel.

Õpilastoimkonna mõtted koondas üheks tervikuks