üles
Neljapäev, 28. märts 2024
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

28. märts

29. märts

30. märts

31. märts

1. aprill

3. aprill

4. aprill

Töötajate sünnipäevad

30. märts

31. märts

Intervjuu, avaldatud 20. november 2017, vaadatud 4372 korda, autor Merike Kivilo,
Tracy Jermina Dolcy ja Fisha Liewchirakorn Autor/allikas: Gert Lutter

Täiskasvanute koolitaja rahvusvahelise magistriõppe raames viibisid koolituskeskuses Osilia praktikal kaks eksootilistest maadest pärit magistranti. Nendega tegid intervjuu Kaisa Esko ja Mesike Tõrv 11.b klassist.

1. Kust te pärit olete ja mis teid Eestisse toob, mida õpite?

Fisha Liewchirakorn (F): Minu nimi on Fisha, ma olen 31-aastane ja olen pärit Taist. Et meie programmi paremini tutvustada, siis meie siinviibimine on osa rahvusvahelise täiskasvanute koolitaja magistrantuurist, mida me Tallinna ülikooli juures praegu vormistame. Oleme olnud Eestis augustikuust peale.Täiskasvanute koolitaja magistriõpe jagunes neljaks. Esmalt viibisime Šotimaal Glasgows, seejärel Maltal. Suvel oli võimalus osaleda töö- ja õppeprojektides Kanadas Torontos või Malaisias Penangis.

Magistrantuuri neljandaks partneriks on Küprose avatud ülikool. Sealsed kursused läbime Maltal ja Eestis veedetud semestrite jooksul e-õppe teel.
Me peame käima täiskasvanuharidusega tutvumas teistes kohtades ja riikides ning oleme Saaremaal koolituskeskuses Osilia praktikal. Mul on eelnev haridus psühholoogia valdkonnas.

Tracy Jermina Dolcy (T): Minu nimi on Tracy Dolcy. Ma olen pärit troopiliselt Kariibi mere saarelt nimega Saint Lucia. Enne seda õppisin ma arendusteadust, draamat ja ka meelelahutust ning kultuurijuhtimist. Seda ma õppisin Jamaical ja Fijil. Praegu on ka mul käsil rahvusvaheline täiskasvanute koolitaja magistriõpe.

2. Mida te Eestist enne teadsite ja mis teid kõige rohkem üllatas?
T : Ma teadsin, et Eestis on külm, et see on Venemaa lähedal ja et teil on kõige rohkem meesmodelle elanike kohta. Mind üllatas, kui külm siin päriselt on. Sa tead küll enda mõtetes, et siin on natukene külm, aga kui sa siia jõuad – ma jõudsin augustis –, siis sa mõtled, et tegelikult polegi nii hull. Siin on nii ilus, nii soe, päikesepaisteline. Oktoobris nägin päikest ja läksin välja õhukestes riietes, arvasin, et võiksin kaasa võtta kübara, aga kui välja jõudsin, siis sain aru, et päike oli ainult valguse jaoks mõeldud.

F: Enne, kui ma siia tulin, oli mul hea sõber Leedust. Kuigi ma ei teadnud Eestist midagi, teadsin seda, et see on Leedule lähedal. Ma küsisin sõbra käest ja ta ütles, et see pole Taist väga erinev. Aga ta ütles, et ma ei pruugi inimestele meeldida, sest eestlased on vaiksed ja arad ja introvertsed. Minu üllatuseks ei olnudki inimised nii arad, vaid nad olid sõbralikud. Kui mõnedes riikides on nii, et inimesed lihtsalt kõnnivad sust mööda, siis siin sellist asja ei ole. Kui ma esimest korda Tallinna tulin ja telefonist kaarti uurisin, astus minu juurde üks noormees ja küsis, kas mul on abi vaja – siis ma tundsin, et olen kindlas kohas ega pea muretsema.

3. Miks te Eesti valisite?
T : Me küll ise ei saanud valida, vaid see tuli osana meie programmist, mis saadab meid Šotimaale, Maltale ja Eestisse, nii et meil ei olnud valikut Eestisse tulemise osas. Me saame küll viimase semestri ajal valida, kuhu me läheme, ja Fisha otsustas siia jääda. Sellest on näha, kuidas ta Eestisse armus. Mina lahkun detsembris, aga Fisha jääb kauemaks.

F: Põhjus, miks ma siia soovisin jääda, oli, et kolme riiki võrreldes olen ma Maltat juba kogenud, kuna see on väga sarname Taile mõnes mõttes, Šotimaa on nagu Inglismaa ja seda on ka juba natuke kogetud, aga Eesti on uus ja ma arvan, et ma saan palju uut avastada selles riigis, kuna minu jaoks on see täitsa uus lehekülg ja see ongi põhjus siia jäämiseks.

4. Millised on kolm erinevust Eesti ja selle riigi vahel, kust te pärit olete?
T: Minu jaoks esimesel kohal on, et temperatuur ja ilm on täiesti teistsugused sellega võrreldes, kust ma pärit olen. Meil on vaid üks aastaaeg, pigem võiks neid hooaegadeks nimetada. Meil on päikesehooaeg ja orkaanide- ning vihmahooaeg, aga siin muutub see päris kiiresti. Nagu kord oli sügis, siis oli talv ja siis suvi. Teiseks on rahvastik. Meil on erinevaid rahvuseid ja meie minevikuks on koloniseerimine. Meie esivanemad olid hindud ja ka minus on näha neid jooni. Veel on rahvast Euroopast ja ka Aafrikast on sisse tulnud. Meil on väga palju rahvaste segunemist, aga siin sellist asja pole. Sellepärast ongi rahvastik erinev. Veel on erinevuseks toit. See on siin väga teistsugune ja minu arvates on eestlased parimad supitegijad. Ma armastan teie suppe. Mulle väga meeldib, kuidas eestlased neid valmistavad ja kui palju erinevaid maitseid neil on, kuna meil ei mängita väga maitsetega. Meie toit on tavaliselt vürtsikas ja mõnikord soolane. Esimest korda, kui ma meie kooli sööklas käisin, pandi mulle väga suur ports, aga mina küsisin, kas natuke rohkem salatit veel juurde saaks. Me sööme palju salatit. Neljandaks on see, et Eesti on väga vaikne. Minu riigis sellist asja pole. On väga imelik, kui sa iseenda mõtteid kuuled.

F: Esiteks on erinevuseks kliima. Teile meeldivad teie suved, aga ei meeldi talved, kuigi meil on see vastupidi. Meie suved on väga palavad ja sellepärast meeldivad meile meie talved rohkem. Teiseks erineb linnastruktuur ja see, kuidas inimestest hoolitakse. Ma vaatan seda laiemas pildis ja mulle meeldib, kuidas see kõik toimib. Kolmandaks on inimesed. Ma ei ütleks, et ühes kohas on parem või teises halvem, aga erinevusi on näha. Linnad on meil erinevad. Mina ise kasvasin üles ühes linnas Tais ja seal üritasid kõik üksteisele silma jääda, siin elavad kõik oma elu, aga samas on valmis vajadusel abikäe ulatama. Toit on siin ka erinev, me kasutame kodus palju vürtse. Aga mulle meeldivad teie magustoidud ja koogid, samas on meil valik suurem. Ja ma olen proovinud siin ka sülti, mis maitses päris hea. Huvitav, kuidas seda tehakse.

5. Millised on teie tulevikuplaanid ja kus te tahaksite tulevikus elada?
T: Minu tulevikuplaanideks on see, et ma naasen koju ja jään paikseks. Reisida on küll hea, aga kui oled juba nii palju reisinud, tunned, et kodu on ikkagi kõige parem paik. Mulle väga meeldib mu haridustee, aga lõpuks hakkad ikkagi oma kodu igatsema.

F: Minu plaanideks on küll koju tagasi minna, aga paikseks ma ei jää, vaid jätan uksed reisimisele avatuks. Ma olen aru saanud, kui palju annab reisimine mulle teadmisi. Neid teadmisi on võimalik ka oma riigi kasuks rakendada.

6. Kui keegi tahab minna välismaale õppima, aga tal puudub see julgus, siis mis peaksid olema need sammud, mis ta ikkagi sinna suunda viivad?
F: Isegi kui sa kardad, tuleb ikkagi minna. Tule oma mugavustsoonist välja. Aega pole raisata, vaid tee seda, mis sulle meeldib, ja ära oota. See teeb su tugevamaks.

T: See on kõik üks suur seiklus. Elamine oma kodukohast kaugel pole kellegi jaoks lihtne. See aga on võimalus õppida ja kogeda midagi uut. Vahel võib olla tunne, et tahaks kangesti koju tagasi, aga siis kohtad kedagi ja suhtled ja südame teeb soojaks, et inimesed nii avatud on, see kõik kaalub üles kodust eemalolemise. Välismaal õppimist tuleb võtta kui eluseiklust ja sa näed uusi kohti, tutvud inimestega ja leiad ühise keele. Igas kohas, kus me siiani olnud oleme, olen ma leidnud ka tükikese oma kodumaast.

7. Mida teie pere sellest arvas, et lähete kodust eemale ja elate võõrastes maades, kas nad olid toetavad?
T: Ma olen seda ka enne teinud ja kui ma teatasin, et sain stipendiumi ja lähen Euroopasse, siis mu lähedased hüüatasid: JÄLLE? Kui sul on eesmärk ja sa tead, mida sa saavutada tahad, siis toetavad ka su lähedased su püüdlusi.

F: Esimene koht, kuhu ma end täiendama läksin, oli USA, ja mu vanemad olid sellega päri, aga kui mu õed tahtsid välismaale õppima minna, mu vanemad ei lubanud. Nüüd on õed vanemad ja nad kahetsevad, et jäi minemata. Nende inglise keel on minu omast parem, aga neil ei olnud võimalust õppida, mida nad soovisid, sest vanemad ei toetanud nende püüdlusi. Nad jäävad alati mõtlema, mis kõik võinuks olla, seepärast julgege teie katsetada ja väljakutseid vastu võtta.

T: Meie kultuuris on vanemad väga kaitsvad ja kardavad ning eriti välismaale minekut ei toeta, kartes, mis juhtuda võib. Aga kui sul on oma siht, siis tuleb see täide viia ja vanematele ja endale tõestada, et ma saan hakkama. Ja vanemad saavad ka viimaks aru, et see on õige valik ja tegelikult on nad ju alati laste poolt.

F: Ma lisaks samuti, et vanemad muretsevad turvalisuse pärast ka meie maal. Minagi olen pidanud oma vanemaid veenma, et nad mind maailma lubaksid avastama minna. Suur osa on meedial, mis näitab maailma sageli liiga mustades värvides. Aga kohale jõudes avastad, et asjad ei ole sugugi nii hullud.

Eestlasi on vähe ja nad hoolivad üksteisest kui üks pere ja mul on tunne, et mind on ka selle pere liikmeks võetud, sest inimesed on avatud, hoolivad ja mõistvad.

*
Üliõpilastel-praktikantidel oli Osilias tihe töögraafik, aga enne lahkumist käisid nad väikesel linnaekskursioonil, külastasid Kaali kraatrit ning said võimaluse lauta külastada, lüpsisooja piima juua ja Urmas Lehtsalu jagas neile teadmisi nii lehmakasvatusest kui ka täiskasvanute koolitamise nippidest.

* Intervjuu tõlkisid Nete Jurask ja Hedili Nõu 10.c klassist. Intervjueerijaid ja tõlkijaid juhendas Merike Kivilo.

Merike Kivilo,
inglise keele õpetaja
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii