Kohtudes tervitasime üksteist soojalt ning oli imelik, et puudus kohmetus. Jäi tunne, nagu tegu polekski meile võhivõõraste, vaid ammuste tuttavatega. Millegipärast arvasin ma, et bussist astub välja hulk kurbade nägudega lapsi, teame ju kõik, millise kohutava õnnetuse nad olid üle elanud. Kuid vastupidi - meile vaatasid vastu naerunäod täis põnevust, et mis täna küll saama hakkab.
Päeva alustasime külaskäiguga jaanalindude, ponide, kängurude ja mitmete teiste huvitavate loomade juurde, mida suurem osa meist kõigist kunagi veel näinud ei olnud. Kuna kogemus oli uus, siis pakkus see kõigile palju nalja ja positiivseid emotsioone. Ringkäigu farmis tegid talupidajad, saime palju uut teada, näha, kuidas jaanalind peremehe mütsi varastab ja isegi küülikuid saime aias kinni püüda. Kõik see pakkus meie külalistele palju nalja.:)

Edasi liikusime Kaali kraatri juurde, kus kohalik eesti keele õpetaja vahvalt meile väikese ekskursiooni tegi ning põnevaid müüte jutustas. Kuna saime teada, et Kaali kraatri juures on kontserte andnud mitmed Eesti kuulsad muusikud, siis sai oma lauluannet näidata ka üks Haapsalu väikelastekodu tüdruk ning ülejäänud said minikontserti nautida.
Tühi kõht andis endast märku ja nii liikusime otsejoones Saaremaa Ühisgümnaasiumi sööklasse sööma. Meiega oldi väga vastutulelikud: õue olid toodud lauad ja söögid neile, kes ratastooliga alla sööklasse sööma minna ei saanud ning ülejäänuid ootas soe söök siseruumis.

Ükski inimene ei tohiks Kuressaarest lahkuda nägemata Kuressaare linnust. Kindluse ees ootasid meid kaks giidi, kellest üks liikus suurema seltskonnaga lossis ning teine ratastoolis laste ja saatjatega ekskursioonile lossi ümbrusesse. Lõpetasime külastuse ühe toreda suure grupipildiga, kõigil nägu naerul ja loss meiega koos poseerimas.
Linnatuuri lõpetas Maidu Varik julgustava kõnega Kuressaare Gümnaasiumi juures.
Edasi viis buss meid Maasi maalinna, kus kohalik Orissaare gümnaasiumi noorgiid Tanel meid seal kandis toimunud sündmustega kurssi viis.
Kuna eelmisest söögikorrast oli juba mitu tundi möödas, liikusime ühe korraldaja maakoju, kus pidasime maha väga seltskondliku pikniku. Enne aga said kõik tahtjad võimaluse supelda meres, rõõmsaid kilkeid oli üle karjamaagi kuulda! Sõime suppi ja kringlit, jõime mahlajooki, jutustasime, naersime, mängisime, andsime üle mõned meened ja suveniirid. Aeg aga oli armutu ja juba oligi käes hetk, kus pidime üksteisega hüvasti jätma. See oli ehk kogu päeva kõige raskem ja emotsionaalsem hetk. Minul isiklikult oli väga raske hoida end vaos ning oma pisarais silmi mitte näidata. Tegu oli lihtsalt täiesti vapustava seltskonnaga! Kõik teadsid täpselt, mida kellelgi vaja on, kuidas ratastooliga lapsed bussi aidata, mis hädad kellelgi on. Tegu oli ühe suure ja ühtehoidva perega ning seetõttu ongi nii südantlõhestav mõelda, et miks pidi täiesti süütutele inimestele saama osaks niivõrd kohutav õnnetus. Vähemalt loodan, et see kaunis suvepäev tõi nende ellu päikest ja rõõmu, sest minu vaatenurk elule muutus küll tänu kohtumisele nende inimestega. Siinkohal tahan ma tänada kõiki lapsi, lapsevanemaid, õpetajaid ja neid, kellel oli võimalik teha väike annetus, et neile lastele korraldada tore päev Saaremaal! Oleksin tahtnud, et kõik oleks näinud neid tänulikke ja särasilmseid lapsi, kes nautisid reisi Saaremaale. See oli nende esimene nii pikk reis.

Üks korraldajatest