üles
pühapäev, 20. september 2020
Arhiiv Uudisvoog Kaastöö
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

20. september

21. september

23. september

24. september

25. september

26. september

27. september

Töötajate sünnipäevad

21. september

22. september

24. september

Intervjuu, avaldatud 2. oktoober 2017, vaadatud 7644 korda, autor Eve Tuisk,
Hanna Martinson Autor/allikas: Krõõt Tarkmeel

Hanna õppis Kuressaare Gümnaasiumi 34. lennu b klassis. Tema algklassiperioodi klassijuhataja oli Raina Rääp, põhikoolis Helle Rand ja gümnaasiumis Gerta Nurk. Millega Hanna pärast gümnaasiumi lõpetamist tegelenud on, sellest saadki siit lugeda.

Mis „juhtus“ pärast KG lõpetamist, kus õppisid-elasid?

Kihutasin pärast gümnaasiumi lõppu kohe Tallinnasse koolikatsetele. Plaan oli minna Tallinna Ülikooli reklaami ja imagoloogia eriala katsetele, kuid just veidi enne seda oli katsed ka lavakunstikoolis. Läksin siis esimesena sinna ja kaugemale ei jõudnudki – sain kooli sisse ja õppisin seal mõni aeg näitlemist, kuni meie teed lahku läksid. Siis hakkasin tegelema ka moestilistikaga, sest mood on mulle alati hingelähedane olnud. Järgmisel suvel läksin reklaami eriala katsetele ja lõpetasin selle 2016. aastal.

Olen õnnelik, sest töötan juba kolmandat aastat (sain võimaluse teisel kooliaastal kooli kõrvalt poole kohaga tööl käia) reklaamiagentuuris AD Angels copywriter’ina. Lihtsalt öeldes mõtlen välja reklaamiideid, slogan’eid, brändinimesid ja vahel ka toimetan tekste. Sõnad ja nendega mängimine on mulle alati huvi pakkunud.

Mis on kolm kõige olulisemat-põnevamat asja, mis on Sinu elus juhtunud pärast KG lõpetamist?

Kindlasti osalemine filmis „Must alpinist”, võimalus töötada reklaamiagentuuris AD Angels ja muidugi osalemine saate „Su nägu kõlab tuttavalt” kuuendas hooajas.

Kas ja kuidas on muutunud Su elu pärast seda, kui tehti teatavaks Sinu osalemine saates „Su nägu kõlab tuttavalt“?

Elu on muutunud kiiremaks, sest lisaks töötegemisele pean oma päevadesse ära mahutama ka pea igapäevased laulu- ja tantsuproovid ning erinevad koostööd ja intervjuud, mille soove hakkas pärast minu saates osalemise väljakuulutamist rohkelt saabuma. Kogu selline elumuutus tähendab, et pean oma käike rohkem läbi mõtlema ja kaaluma ning aega planeerima. Mulle on alati meeldinud pigem kiirem elutempo kui kohapeal tammumine. Kohe, kui mul on palju aega laisklemiseks (isegi, kui see mulle meeldib), tunnen, et ei tee oma elu jaoks piisavalt. Hirm jääda ilma põnevatest seiklustest, pakkumistest, juhtumisest on mind alati käivitanud aktiivne olema.

Millega praegu tegeled? Mis Sa arvad, kas tuled kunagi Saaremaale tagasi? Mida üldse Saaremaa Sinu jaoks tähendab?

Hetkel töötan igapäevaselt reklaamiagentuuris, käin suhteliselt tihti casting’utel erinevate näitlemisega seotud projektide ja reklaamide jaoks. Ka muusika on minu elus olulisel kohal ja aina rohkem pühendan oma energiat ka sellele. Veel meeldib mulle väga süüa teha ja elu nautida (iga päev!).

Saaremaal on minu südames alati eriliselt soe koht. Vahel, kui keegi küsib, et mis siis Saaremaal ka uudist on, siis ausalt öeldes ei oska ma sellele küsimusele vastata, sest pole sealset päris elu enam mitmeid aastaid elanud. Vahel on see kurb, kuid võtan seda kui suhet hea sõbraga – isegi, kui me pole üksteist pikalt näinud, armastame teineteist ju ikka samamoodi ja kui kohtume, mõistame jälle, miks teineteisest nii palju hoolime.

Proovin käia Saaremaal nii tihti kui võimalik. Elades igapäevaselt Tallinnas, tahan iga võimaliku hetke Saaremaal olles veeta oma maakodus. Loodusest ammutan tohutult energiat ja alati olen lahkudes laetud kõikvõimsa saare energiaga! See on võimas tunne.

Ma olen suhteliselt palju erinevaid kauneid maailma kohti näinud, aga Saaremaa on ja jääb minu jaoks alati number üks kohaks maailmas. Kas ma kunagi püsivalt Saaremaale tagasi elama tulen, ei oska ma öelda. Kindel on see, et nimetan seda kohta oma koduks alati.

Mis on esimene mõte, kui kuuled oma vana kooli nime – „Kuressaare Gümnaasium“?

Oh, nii palju häid ja naljakaid mõtteid ühekorraga, ma ei saa ainult ühega piirduda! Kindlasti meenuvad erinevad võistlused, mida igal aastal pikisilmi ootasin ja millest võimalikult tihti ka osa võtsin (nii hullult tahtsin lavale!): minu lemmik Playback, teatriõhtu, omaloominguliste laulude võistlus, erinevad etlemiskonkursid... Kindlasti rummikoogi-vahetunnid, suusatundidest viilimised, sööklas trügimised ja muidugi oma „silmarõõmude” klassinumbrite üleskirjutamine ja siis nende ruumide juurest „juhuslikult” möödakõndimine. Suhteliselt piinlik, aga naljakas ka.

Mulle on alati tundunud, et meie kool hoiab oma õpilastel ja nende tegemistel teraselt silma peal ning pöidlad pihus. Ma kohe tunnen seda. Loodan, et saan olla üks neist paljudest, kelle üle saab mu kool samamoodi uhkust tunda, nagu mina oma kooli üle tunnen.

Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum KG ajast meenutuseks õpetajatele ja teada saamiseks praegustele õpilastele …

Ma arvan, et ma olin päris usin õpilane. Muidugi iseteadlikkuse kasvades gümnaasiumi ajal hakkasin rohkem rõhku panema ainetele, mis mind päriselt ka huvitasid ja mille kohta teadsin, et seda mul hiljem vaja läheb. Näiteks kirjandus, eesti ja inglise keel ning kunstiajalugu. Teiste ainete puhul pingutasin ka, aga ei piitsutanud end liialt.

Mäletan, et käisin vist viiendas klassis, kui pidime tööõpetuses kindad kuduma. Olen küll suhteliselt hea käega, kuid millegipärast tulid kõik minu kootud asjad välja kivikõvad ja miniatuursed – kudusin lihtsalt nii tugevasti. Kuid kuidagi pidid ju need kindad valmis saama. Tegin siis ühe oma klassiõega diili, et tema ema koob mulle kindad ja mina kirjutan tema eest kirjanduse tunni jaoks luuletuse. Luuletuste loomine oli minu jaoks väga huvitav ja nauditav tegevus. Saime mõlemad oma hinded kätte, aga hiljem ütles tööõpetuse õpetaja, et tema ei usu, et need kindad minu kootud olid. Mis mõttes? :)

Mida Sa elus (veel) teha tahaks, kui raha või aeg ei oleks takistuseks?

Reisida! Ma tahaksin kogu aeg reisida. Kunagi kartsin meeletult lendamist, aga mingi hetk sain aru, et kui tahan maailma näha, ei jää mul muud üle, kui oma hirmust üle saada. Lennates naudin eriti aknast päikesetõusu või -loojangu vaatamist, näen võimast Maa figuuri ja saan taas kord aru, kui ebaolulised ja väikesed me inimestena ikka oleme.

Seni on üks kõige lemmikumaid kohti olnud Aasia, mis vajab mitmeid korduskülastusi! Ja kindlasti tahan kunagi ära käia Madagaskaril.

Üks soov seoses oma vana kooli, Kuressaare Gümnaasiumiga …

See on soov või isegi palve õpilastele ja õpetajatele. Õpilastele – võtke osa koolis toimuvatest üritustest ja võistlustest, käige huviringides ja austage oma õpetajaid. Nii tore on kunagi kooli tagasi tulla ja taaskohtuda, lobiseda ja meenutada. Õpetajatöö on kohutavalt raske ja ei ole vaja halvasti käituvaid õpilasi seda veelgi keerulisemaks tegema. Mina sain alles gümnaasiumis aru, kui oluline on õpilaste ja õpetajate vaheline suhtlus ja diskussioon. Tahaksin, et oleksin sellest varem aru saanud.

Õpetajatele – naeratage rohkem, aga ärge laske ka endale pähe istuda. Mulle tundus oma kooliajal, et õpetajad, kellel oli pealehakkamist, huumorisoont ja kes kuulasid noori ning hoolisid nende arvamusest, said õpilaste poolt automaatselt respekti. Meenutan oma õpetajaid alati sooja sõna ja heade mõtetega. Aitäh teile!

Eve Tuisk,
eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii