Nii et minu suured vabandused juba ette kõigile lugejatele ja endistele eesti keele õpetajatele, kelle tundides ma ilmselgelt oleksin pidanud rohkem tähele panema.

Minule see väljend „Elu pärast Kuressaare Gümnaasiumit“ kohe üldse ei meeldi. Aju teisendab selle minu jaoks nii nagu kool, kus ma käisin kaksteist aastat, on nüüd seljataga, aga nõnda see absoluutselt ei ole. Kui ma ajalootundidest midagi vähegi õppinud olen, siis seda, et meie minevik on tihedas seoses meie oleviku ja tulevikuga. See, mis mulle anti kaasa selles kallis koolis, ja ma ei mõtle mitte ainult raamatutarkust, on kaasas minuga iga päev, igas otsuses, mis ma elus teen. Gümnaasiumi kõige painavam ning enim küsitud küsimus oli kindlapeale: „Mida sa pärast kooli lõpetamist teed?“ Lihtne küsimus tegelikult, aga tõde on see, et ega me keegi täpselt tea. Muidugi on kõigil mingisugused plaanid, unistused, teooriad enda peas välja mängitud, aga kuidas kõik tegelikult läheb, see on alles selgumisel.

Minu jaoks oli selleks suureks ettekujutuseks minna Tallinna Tehnikaülikooli logistikat õppima. Oi kui palju ma selle jutuga kõiki, kes mu ümber vähegi viitsisid kuulata, tüütasin ja oi kui palju ma ise veel rohkem sellele mõtlesin. Kas poleks mitte tore olla tähtis ja oluline mõnel väga tähtsal ja olulisel ametikohal. Osad võivad siinkohal mõelda, et inimene ju ei ole ainult siis tähtis, kui tal uhke ametinimetus on, aga minu 300 päeva noorem mõistus arvaski täpselt nõnda. Ja nüüd kujutage ette seda hetke, kui ma sain oma matemaatika riigieksami tulemused ja teadsin, et logistika ei ole enam isegi mitte valikuvõimalus. Lühidalt öeldes toimus järgnevate päevade jooksul meeletu nutmine ema kaelas ja häbi enda pärast oli nii suur, et isegi peeglisse vaatamine oli liiga raske. Aga kalendrisse vaadates selgus ruttu, et aega nutmiseks enam pole ja nüüd on vaja midagi uut leida. Väike arutelu emaga ning otsustasin proovida Tallinna Ülikooli eripedagoogika erialale. Pedagoogika oli mu plaan B olnud ning eripedagoogika suuna valik … Seda ma ausalt öeldes kommenteerida ei oska. Sisetunne või midagi taolist arvatavasti. Nii ma siis läksin, motivatsioonikiri näpus, sisseastumiseksamitele, arutledes oma peas, kas ikka tasub. Eripedagoogid olid siiski ju minu arvates meeletult soojad ja head inimesed ja mina sain lõpetamisel kõige sarkastilisema inimese tiitli. Aga teate mis? Tasus ikka küll. Vahel tuleb ikkagi usaldada ainult iseenda sisetunnet, ükskõik, mida teised ümber räägivad. Mina teadsin, et see sobib mulle ja päeva lõpuks olen ma see, kes peab oma valikutega elu lõpuni elama, nii et parem teen need ise. Paari nädala pärast selgus, et tänu kõikidele kõrgematele võimudele kusagil universumis saingi sisse ning mu ema sai ametlikult uhkusega rääkida oma tütrest, kes käib ülikoolis. Kuigi ma vahetevahel harva ikka mõtlen, kas logistika oli see, mis oleks mulle rohkem meeldinud, olen ma jätkuvalt oma otsusega täielikult rahul. Ma naudin meeletult seda, mida ma õpin, mul on kihvtid kursakaaslased ning juba praegu, esimese aasta lõpus, saan ma minna praktiseerima erialast tööd. Lisaks olen ma saanud läbida projekte, millega ma poleks elu sees uskunud, et ma hakkama saan. Nimelt oli mul suur au korraldada spordisõprade inspiratsioonipäeval Scult Fest väitlus Allar Levandi ja Marko Kaljuveeri vahel. Ning jah, ma mainin seda ainult sellepärast, et eputada.

Mu natukene ehk liiga pika 300 päeva kokkuvõtte mõte on see, et kallid gümnasistid, põhikooli lõpetajad ja kõik teised, kes te imekombel satute seda artiklit lugema – vahel, hästi harva, astuge palun samm tagasi ja vaadake, kuhu elu teid ise viib, ning usaldage iseennast. Kõik teevad elus vigu, aga päeva lõpus oled sina see, kes peab enda vigadega elama, nii et las need vead ollagi sinu tehtud, mitte kellegi teise poolt otsustatud. Ja lisaks sellele ütles üks mu väga kallis sõbranna eile, et kui ei ole elus raskusi, siis inimene ei saa areneda. Nii et arvestage – ükskõik kui väga te ka ei üritaks, kõik ei lähe elus ikka täpselt nii, nagu tahate. Leppige sellega, ujuge sellest kõigest välja ning liikuge edasi. Aga vahel, kui on liiga raske, siis nutke oma lähedaste kaelas, sest mõnikord kulub ka see marjaks ära.