Klassijuhataja Age Kallus kirjutas neist nii:

11.b – kui palju energiat ja sära! Ideede puudust see klassitäis noori inimesi ei tundnud, pigem jäi neid üle. Kõige selle kõrval ei unustatud enda harimist – mõningate mööndustega. Maailm oli meile kõigile avanenud ja võis asuda ennast teostama. Hullemaidki unistusi oli võimalik täita ning ideid ellu viia. 25 aastaga on igaüks oma rööpad üles leidnud ja neile midagi veerema pannud. Head veeremist.

Küsisime toonastelt lõpetajatelt neli küsimust:

Mina, täna, 25. aastat pärast KG lõpetamist: mõtiskle ja pane paari lausega kirja, kus sa oma eluga täna oled (töö, saavutused).
Inimene, koht, sündmus kes/mis oli sinu jaoks keskkooli ajal märgilise tähendusega ja miks?
Kuidas tänapäeva kiires maailmas lõõgastud, mis on su hobid?
Mida soovitad teha / ette võtta tänasel elluastujal KG 38. lennust?

Viide lennule kooli kodulehel asub siin.

RIIVO ALLIK

Mina, täna, 25. aastat pärast KG lõpetamist: elu on täiest tuksis :) Olen väikeettevõtja staatuses ja jõudnud pole kuhugi ... (toim: Riivo on Suure Tõllu juhatuse liige).

Märgiline inimene minu jaoks: Tustit Endel, KG spordisaal. Märgilise tähendusena nägin seda, et Tustit ütles korvpalli mängides et Allik jõuab siis rünnakule, kui teised juba rünnakult tagasi tulevad ... Pärast seda lauset võtsin "elueesmärgiks" jõuda koos teistega korvpallimängu ajal rünnakule ...

Olen hobidevaene ja mittelõõgastuv nohik ...

Soovitan elada, elada, elada ... ehk siis otsetõlkes veni, vidi, vici ...

LIINA ELLIK

Olen Liina Ellik, KG vilistlane 13. lennust. Kolme lapse ema ja erialalt lasteaiaõpetaja. Eriala valisin juba viieaastasena ja unistus on ka täitunud. Meenutan õpetajaid, kes on olnud eeskujuks minu gümnaasiumijärgse edasise elu kujunemisel: klassijuhataja Age Kallus, õpetajad Ester Kaljo, Gennadi Noa, Maidu Varik, Hilja Metsmaa, Tõnu Sepp ja Maimo Hirvoja. Loodus inspireerib mind lastele kirjutama raamatuid. Olen avaldanud mõned lasteraamatud, mitmed ootavad veel avaldamist. Tegelen ka muusikaga ja mängin erinevaid pille. Kirjutan laulutekste ja viisistan. Nii ma lõõgastungi. Soovitan täna ellu astuvatel noortel jääda iseendaks ja viia ellu oma unistused, õppida hingelähedane eriala ja olla positiivne.

Tuult tiibadesse 38. lend!

MARIA HANSAR

Mina, täna, 25. aastat pärast KG lõpetamist olen tagasi koolis, kuna doktor on uus baka (toim: Maria Hansar on MTÜ Kultuurikatel juhatuse liige).

Keskkooli ajal oli kõik märgiline, ma seni veel dešifreerin mõnda märki.

Loen häid raamatuid, vaatan head kunsti, magan ja mõtisklen.

Võtta alati piisavalt aega iseendasse vaatamiseks.

GERTA TAMM (LAANEMETS)

Olen oma eluga täpselt sealmaal, kus ma olla soovisingi ... Kuni praeguse hetkeni andis elukool mulle paimad võimalused huvitavaid ameteid pidada: kooliõpetaja, pagar-müüja, administraator, hotellijuhataja, restoranijuhataja ...

Oma hea armas pere: abikaasa koos kolme lapsega – see on muidugi kõige kõige kõige ...

Oma hea hobi ja isiklik äri ühes – rõivabutiik, mille rõivad saan osaliselt ise disainida. Teha asja millest tunnen ise suurt rõõmu, kui ka teised, kes seda nõ tarbivad.

Oluline inimene keskooli ajal ... Maria H, kes läbi mitme katse mind juba kooliaasta keskel 2. keskkooli – KGsse meelitas. Elus tulebki teha teinekord kiireid ootamatuid otsuseid, et toimuks uus positiivne edasiminek.

Lõõgastus ongi minu huvitav ja rõõmupakkuv töö. Hetkel ka väga oluline kaheaastane pisitütar, kellega iga hetk on nii nauditav ja õnnetoov. Ja kui oma lapse ja äri kõrvalt veel vaba hetke leian, siis maalin portselani.

Elus peab olema julge ja võtma riske, et toimuksid positiivseid muutused.

JANEK REIMAL

Mina, täna, 25. aastat pärast KG lõpetamist: mõtiskle ja pane paari lausega kirja, kus sa oma eluga täna oled (töö, saavutused) – see küsimus peaks olema kõige viimane, mitte esimene. Ma arvan, et elu ei saa mõõta etappidega, mille määratlejateks on õnnestumised või ebaõnnestumised karjääris. Töös (mistahes see töö ka pole) juhtub kogu aeg igasugu asju ning neid ei saa ülemäära tõsiselt võtta. Töö on pidev liikumine ja muutumine, tuleb proovida säilitada võime kõike natuke kõrvalt vaadata, ka enda tegemisi. Kui see võime kaob, siis tuleb midagi muuta. Väga raske on sellele küsimusele vastata. Tundub, et olen poolel teel, palju on veel õppida ja teha.

Inimesi, kes on kooli ajast märgilise tähendusega on õnneks palju, kuid kui peab ütlema nimesid, siis neli inimest kooli ajast tähendavad mulle tõesti väga palju – Anne Mets, ajalooõpetaja, kelle headus ja mõistmine aitasid mul tundlikus vanuses püsti jääda; Gennadi Noa õpetatut on raske kirjeldada, aga see kestab siiani, ma õpin neist kohtumistest Gennadiga koolis jätkuvalt; Age Kallus, klassijuhataja ja matemaatikaõpetaja ilma kelleta ma ilmselt seda kooli poleks lõpetanud, ja Toomas Takkis, kes usaldas mind pööraselt keerulises olukorras, kes ise võttis sellega tohutu riski ja aitas mul sellega väga palju õppida asju mida kooli programm ei sisalda. Aga neid inimesi oli veel. Sündmused – Discofestival ja Rein Tootmaa juhendatud kooliteater olid asjad, mis panid kogu minu tolleaegse maailma täiesti uude perspektiivi, korraga sain aru, et on väga palju asju ja teemasid, mida oli vaja kindlasti teada saada.

Mul on läinud hästi, minu hobi on minu töö, mulle tõesti meeldib igasuguseid üritusi korraldada. Elu on mind 25 aasta jooksul alati viinud erinevate suurte ja väiksemate ürituste, festivalide ning kultuuriprojektide juurde ja see juhtumiste jada paistab jätkuvat. Igas töös on oma stress ja omad probleemid, on lihtsamad ja raskemad ajad, kuid minu organism on kohastunud sellega ja ma tunnen end halvasti, kui seda tööstressi ei ole. Lõõgastun perega, see kõlab ilmselt katastroofiliselt suure klišeena, kuid mulle tõesti meeldib lastega mängida, meisterdada ja niisama lollitada, igavleda või midagi avastada. Lõõgastab veel kultuur – olen endaga kokku leppinud, et igal nädalal külastan  vähemalt korra kino, teatrit või mõnd kontserti ja et uue raamatu olen välja valinud veel enne seda, kui eelmine on lõpetatud. Siis veel sport – mulle sobivad jooga ja golf, mõlemaga olen vahelduva eduga tegelenud pea 15 aastat. Ja sõbrad, mida vanemaks saan, seda enam saan aru, kui olulised on inimesed, kes sinuga on kaasas olnud lapsepõlvest ja noorusest.

Mida soovitan teha tänasel elluastujal: on paar teemat või mõtet, mis mul endal sellest ajast on jäänud kripeldama. Esiteks, kõike ei pea tegema kohe ja praegu, ka nn fataalseid valikuid nagu amet, edasi õppimine või mitte õppimine. Minu  tunne sellest ajast on see, et valikutele tuleb anda aega. Koolis olles me näeme asju ühtemoodi, inforuum ja sotsiaalne keskkond on hoopis teised. Koolist minnes kaovad teatud turvalised elemendid meie elust ära, me oleme harjunud ennast ja olukordi hindama mõõdupuude järgi, mis tulevad ilma küsimatagi kodust ja koolist. Arvan, et aeg uue reaalsusega harjumiseks ja iseendaga selles uues reaalsuses tuleb võtta. Ja võib-olla natuke jõuga. Kirg ja tung minna ning midagi hullumeelset teha on kogunenud 12 aasta jooksul, jah, see energia vajab võimalust, ta peab vabanema, kuid ennast on vaja uues olukorras tundma õppida. Teine mõte või arusaam, mis mind mõneti painama on jäänud sellest, on seotud ajaga. Mul oli tunne, et mul pole aega, et kõike on vaja teha nüüd ja praegu, arvasin, et ma ei jõua midagi, kui ma seda kohe ei saa. Tegelikkus osutus teiseks, rahulikke valikute tundeni jõudmine võttis nii mõnedki head aastad aega ning eksistentsiaalseid vigu tuli hulgi. Aga see kõik oli mõneti seda väärt, loomulikult mitte sel hetkel, aga täna küll. Aga mida ma soovitan teha – võtke endale aega, minge rännake maailmas ringi. Tean, et see kõlab keeruliselt.

INDREK SAAR

Olen näitleja, teatrijuht ja poliitik (toim: Indrek Saar on kultuuriminister). Mul on 2 tütart.

Kōige märgilisema tähendusega vōib nimetada seda, et tulin üldse II keskkooli ōppima. Samuti üheks oluliseks asjaks on see, et 11. klassis otsustasin oivikukuks hakata, st hakkasin ōppima keskmisele hindele 4,5. Inimestena on mōjutanud mind mitmed ōpetajad, eriti Ursula Matvejeva ja ka direktor Toomas Takkis.

Lõõgastumisega seotud tegevused on suusatamine, pallimängud, koeraga jooksmine ja oma maakodus füüsilise töö tegemine.

Tee seda, mida sa teha tahad, mitte seda, mis tundub tasuv.

ANNELI MEISTERSON (VARIK)

Olen kolme lapse ema, töötan Saare maavalitsuses noorsoonõunikuna ning õpin Tallinna Ülikooli magistriõppes noorsootöö korraldust. Suurimaks elukooliks pean töötamist Kuressaare Gümnaasiumis huvijuhina, selles koolis arenesin ma selliseks nagu olen. Toomas Takkise öeldud sõnad on mul igal sammul meeles: „Läbi õppimise otsime iseennast, otsime iseendas Inimest. Läbi iseenda, läbi õppimise ja kogemuste, avastame me maailma ja leiame oma koha siin Päikese all. Nii on see olnud aastasadu, nii on see ka tulevikus."

Märgilise tähendusega on minu jaoks meie klass, sain sealt endale elukaaslase ning mõned sõbrad, kes on jäänud mulle siiamaani. Samuti on märgilise tähendusega 405 klassiruum, sest sinna mindi vahel isegi koolivaheajal. Meeldejääva sündmusena võib välja tuua klassi pulma, mis kestis vastavalt iidsetele traditsioonidele mitu päeva.

Lõõgastun oma kodus näppupidi mullas ning hobiks võib nimetada seda, et keeran oma lõbuks vahel kokku erinevaid kehakoorijaid ning kreeme, muidugi käib sinna juurde nende katsetamine mõnusas saunas koos mustsõstravihaga.

Soovitan vähem alkoholi tarbida, sest aju prefrontaalkoor saab küpseks alles 25. eluaasta paiku. Just selle konkreetse aju osa ülesannetega on seotud paljud 21. sajandiks vajalikud oskused – suhtlemisoskus, koostöö, loovus, kriitiline mõtlemine, empaatia, enesejuhtimine, motivatsioon, fookus. Las aju areneb ikka täisvõimsusel ning ilma sõltuvusaineteta. Samuti soovitan hoida sidet oma klassikaaslastega, sest see võib olla sõprus kogu eluks.

EA VELSVEBEL GREENWOOD

Minu nimi on Ea ja ma olen ainulaadne (nagu igaüks meist :) ja üks lootusetult optimistlik naine, kahe väikese lapse ema, kes koos inglasest abikaasa Stephen Greenwoodiga on loonud GoodKaarma brändi ja rajanud Kuke külas asuva Seebikoja. Seebikoda on suvekuudel iga päev avatud ja seda juba üheteistkümnendat suve. Sinagi oled oodatud meile külla!

Palju õpetajaid, olukordi meenub, kelle/mille kaudu õppisin end tundma. Isiksused oma eripäradega, sisemise sära ja leegiga. Näiteks tundsin aastaid peale keska lõppu Indias reisides omaaegse õpetaja Genadi Noa ära nii mõneski Shiva templis õndsuse olevas sadhus ... Samas, mida aeg edasi, seda enam hindan tollaseid klassi- ja koolikaaslasi. Mõnda nende armastusväärsuse, teisi huumori ja (elu)tarkuse ning kolmandaid lojaalsuse tõttu. Kõigilt on õppida, nad kõik on mind vorminud, kujundanud ja eeskujuks või omamoodi hoiatuseks olnud. Sügav kummardus ja tänud!

Lõõgastun paljajalu ja näpud mullas. Omale toidu kasvatamises on midagi hullult rahuldustpakkuvat. Lisaks kõik need õied, värvid ja vormid, mis saab loodud. Lisaks täiendan end pidevalt alternatiivpedagoogika ja kunsti vallas läbi erinevate põnevate kursuste ja õpitubade. Muidugi teeks maailmale tiiru peale, kui oleks võimalik! Laste- ja kaasaga lõbus lauamäng või tants on samuti hea lõõgastus, alati saab teatrit ja naerda!

Ole eriline, ära püüa olla tavaline, kõigi meele järgi ja teiste moodi! Leia oma unikaalsed anded ja arenda neid, terve elu. Usalda iseennast ja elu. Enda usaldamiseni jõuad siis, kui mõistad, et kõik on alati täpselt nii kui peab (ja ka raskelt hetkelt on vajalikud õppetunnid saada). Usk iseendasse laseb imedel sündida. Mõtle väljaspool piire ja ära lase ühiskonnal end sildistada ja raamidesse suruda. Käi oma rada (muidugi mitte üle teiste!), naerata ja naudi! Reisi, kui võimalik palju, et mõistaksid/tunnetaksid maailma väiksust ja inimhinge suurust! Püüa mõista, mitte hukka mõista. Julge unistada suurelt ja tee need sammud, mis vaja nende unistuste täitumiseks. Armasta elu.