Vastupidi – meeletu päike, palavus, tohutu hulk veepudeleid ja isegi seelik tundus olevat liiga soe riideese. Ja ma räägin alles proovidest. Kui rahvariided selga sai, oli viie minuti pärast tunne, nagu oleks duši all käinud. Kuid seda kõike oli vahva koos läbi elada. Nüüd olen kindel, et järgmine tantsupidu enam tohutuid ilmaüllatusi tuua ei saa, sest äärmused on läbitud, ...kui just äikest ei tule, sest siis tuleb selle hirmuga tegelema hakata.

Proovid olid huvitavad. Saime võrrelda, kuidas noored tantsujuhid kogenud tantsujuhtidest erinevad. Ümbertegemisi oli küll rohkem, aga see-eest kuulsime nende suust ka rohkem nalja. Proovide kestvus ei olnud liialt pikk, kuigi väsitas küll. Palavus tegi oma töö ja selleaastased liigitantsud olid jooksmist ja hüppeid täis. Armu meile igatahes ei antud. Aga tantsupeolistel on huvitav võime kõiki enda ümber naerma ja särama panna. Väsimus meie head tuju ei rikkunud.

Eriti populaarsed olime reporterite seas. Nii meie kirjud prooviriided kui ka kollased Muhu rahvariided tekitasid elevust ja meiega tehti nii mõnigi intervjuu. Samuti oli teada, et meie tantsurühm oli selle peo suurim – 25 tantsijat. Selle suure arvu tantsijatega kaasnes ka üks kurb tõsiasi – pidime enda seast valima varupaarid, kes kõiki tantse tantsida ei saanud. Algus tegi nukraks küll, aga lõpuks suutsime end igale poole sokutada ja enamik sai siiski kõikides tantsudes osaleda. Näiteks Keidi ja Mairo tegid seda täiesti võõras rühmas ning Kerttu ja Kaur tantsisid liigitantse tantsurühmas Õieti .

Rongkäigul saime maakonna lipu ehk hiiglasuure põlle kandmise au. Ja au oli suur!

Elamus oli suur. Pole veel varem ei laulu- ega tantsupeol näinud, et lained ka rahva seast läbi läheksid. Melu kaare all oli võimas. Sellel aastal sobis kuidagi teemaga kokku, et tantsupidu ka lauluväljakule toodi. Midagi uut uute tegijatega. Seda tunnet tantsu „Eesti muld ja eesti süda“ ajal ei ole võimalik unustada!