Kui ma oleksin mutt

Kui ma oleksin mutt, siis ma uuristaksin käike sügavale maa alla ning uuriksin ka teiste muttide tehtud käike. Aeg- ajalt käiksin oma poegadele usse otsimas ning neid söötmas.
Mõnikord teeksin ka inimestele nalja, pistaksin pea nende hoovirohu alt välja ning ehmataks neid. Oh, kuidas see mulle meeldiks!

Siiski ei ole ma sellist tüüpi loom, kes inimesi ehmatama peaks. Kui ma päevavalgel oma august pea välja pistan, muutub silmeesine täiesti tumedaks ning mul on väga raske näha, silmad hakkavad kipitama ja muud sellist. Seepärast sukeldun tagasi oma käikudesse ning jooksen oma laste juurde. Mind peetakse ka mullakobestajaks, seda ma isiklikult ei usu, sest arvan, et see on rohkem vihmausside töö, aga kes teab. Võimalik, et oma käikude uuristamisega aitan kaasa ka mulla kobestusele.

Ühel ilusal päeval kohtasin ma maapinnal rohutritsu, ta hüppas minu käiku ning palus veidikene abi. Pakkusin talle tassi kohvi ning ta hakkas oma murest rääkima.

Ta vajas abi kahe suurema looma minema peletamisel. Nimelt oli tema kodukohta tulnud kaks suurt kiskjat ning seal kaklema hakanud, nüüd seisavad nad seal siiamaani, üritades üksteist ära lepitada. Muidugi olin ma sellega nõus, mulle kulukski üks suuremat sorti seiklus ära.

Niisiis, asusime teele. Teel tuli meile vastu hiiglamasuur vihmamets. Metsas kasvas väga palju niiskusest tilkuvaid taimi ning samuti olid oma kasuka märjaks saanud ka elusolendid. Puud kõikusid tuules, põõsad sahisesid ümberringi, rohi vohas üle terve maapinna. Viljad puude otsas tantsisid nagu kõige rõõmsamad viljad tervel maakeral. Kirsid, ploomid, õunad, virsikud ja paljud teisedki. Poolel teel olles tuli meile ette takistus, vihmametsa oli kaevatud hiiglamasuur kraav, seda me naljalt ületada ei suutnud. Rohutirts tegi küll mitu suurt hüpet, aga asjatult, mitte miski ei aidanud. Kaua maapinnal olles harjusid mu silmad päevavalgusega ära ning ei olnud enam mahti maa sisse käike uuristama hakata, aga ega midagi muud hetkel üle ei jäänudki, uuristasin kuis jaksasin. Minu käed liikusid väga kiiresti ning kiiruski oli üpris suur. Nimelt uuristasin ma käigu kraavi alt läbi. Teisel pool kraavi pea rohuvaiba alt välja pistes hõikasin ma Rohutirtsule, et ta mööda kraavi minu juurde tuleks. Seda ta ka tegi, huhh, olime lõpuks mõlemad teisel pool kraavi, nüüd tormasime aina kiiremalt edasi.

Lõpuks jõudsime kohale, seisime tardunult Rohutirtsu majakese kõrval ning vaatasime, kuidas kaks kiskjat omavahel nääklevad. Isegi mina olin veidikene hirmul, aga astusin julgelt kiskjate poole. Mõlemad vaatasid väikest olevust endi poole liikumas, alguses olid nad üpriski hirmunud, aga siis taipasid nad, et nende kehaehitus on ju väikese ja väeti olevuse omast poole suurem.

Astusin nende juurde ning käratasin: „LÕPETAGE ÄRA!“ Nende vaatevinklist tundus see karje nagu väike piiksatus, aga nad said öeldust aru. Mõlemad vangutasid pead ning vajusid mõttesse. Seejärel ilmus nende nägudele väiksemat sorti muie ning mõlemad laususid kooris: „Kes sina selline oled, et meil lõpetada käsid?“ Seda ei osanud ma oodata ning üritasin midagi hirmutavat vastuseks öelda: „Mina olen teie kuningas, kutsikad, te olete minu sõpra oma kohalolekuga häirinud ning see mulle ei meeldi!“ Mõlemad ehmusid, noogutasid ning vastasid mulle väriseva häälega: „Ega me siis paha pärast, me ei saa sinna midagi parata, et me sellised loomad oleme, me oleme harjunud nääklema, kui me teid tõesti häirime, võime ju alati ära minna? Või mis?“

Minu näole ilmus soe naeratus ning ma noogutasin kiskjatele. Tundus, et neil on seal looma keha sees olemas ka vägagi lahke süda, kõige huvitavam on see, et nad jäid seda kuninga juttu uskuma. Aga hea küll, saatsin siis nad mõlemad kuskile mujale riidlema ning sammusin Rohutirtsu poole. Ma laususin: „Enam nad sind ei tülita, sõber.“ Rohutirts oli üllatunud, et selline lugu nii kiire lahenduse leidis ning sellepeale ta lausus: „Ole sa tänatud, Mutt, sinu juurde tasub alati tulla, kellelt teiselt ma abi oodata saaksingi?“ Ma naeratasin ning laususin: „Pole tänu väärt, peatsete kohtumisteni!“ Ma lehvitasin oma sõbrale ning asusin koduteele.

Jõudsin koju, kontrollisin üle lapsukesed, kelle ma hooldaja kätte usaldasin. Seejärel seadsin end diivanile mugavalt sisse ning jäin tukkuma.

Karl-Romet Uljas, 6.a (praegu 9.a klassi õpilane)

Soovime kõigile üheksandikele toredat tutipäeva ning edukat eksamiperioodi!