Arensburgi meridiaan

Kas oled kuulnud Greenwichi nullmeridiaanist? Kas teadsid, et vanades arhiivides leidub kaart, mille järgi loeti algmeridiaaniks Kuressaare linna läbivat meridiaani?

Just sellise kaardiga „Vene Impeeriumi atlas” oli müügil 1734.–1745. aastani. Ivan Kirillovi koostatud atlase kaardil on nullmeridiaaniks loetud meridiaani, mis läbis tookordse Vene riigi kõige läänepoolsemat linna Arensburgi ehk Kuressaaret.

Maailmas on vähe linnasid, mida on erinevate allikate kohaselt läbinud nullmeridiaan. Kuressaare jaoks on tegemist ainulaadse maamärgiga, mis on potentsiaalne huviobjekt kõigile Saaremaad külastavatele turistidele.

Kuressaare Gümnaasium on Saare maakonna suurim üldhariduskool, kus õpib üle 1000 õpilase. Järgmisel aastal peab Eesti Vabariik 100. juubelit, samal aastal täitub Kuressaare Gümnaasiumil 40. tegutsemisaasta. Sidudes piirkonna identiteedi, ajaloo ja kultuuri tänapäevase olustikuga, soovib koolipere sünnipäevade tähistamiseks kinkida Saare maakonna noortele kaasaegse puhkeala otse kooli kõrval. Arensburgi Meridiaani plats pakub õpilastele võimaluse veeta vaba aega värskes õhus ümbritsetuna ajaloomeenutustest kui olulistest kodukoha väärtustest. EV100 tähistamine ajas püsiva monumendiga aitab kanda edasi maakonna jaoks olulisi fakte ajaloost.

Arensburgi Meridiaani platsiks kujundatakse ligikaudu 250 m² betoonkivi sillutisega väljak, mille sees on graniitkivist meridiaane ja paralleele meenutavad triibud. Platsi kesksel kohal on mustast metallist plaat, millele on graveeritud väljavõte 18. sajandist pärit Ivan Kirillovi atlasest. LED valgustitega on sümboolselt valgustatud Arensburgi meridiaan. Platsile on planeeritud koolinoortele ja külastajatele istepinke, infostend, LED-valgustid ja haljastus.

Kingituse hinnaks kujuneb orienteeruvalt 38 450 eurot, mille katame omavalitsuse eelarvest, kooli omateenitud vahenditest, annetustest ja toetustest. Platsi avamine on kavandatud 2018. aastale.

Austatud vilistlane ja toetaja, aita meil seda unistust ellu viia! Kõik toetajad, eraisikud ja äriühingud saavad nimeliselt kantud tänutahvlile Arensburgi Meridiaani väljakul.

Kontod:

Saaremaa Vallavalitsus
EE501700017000767802 Luminor Bank AS
EE262200221032949028 Swedbank AS
EE711010602007392002 SEB Pank AS

Selgitus: Arensburgi meridiaan

Loome koos ajas püsiva märgi. Kohas, kus kord algas kõik.

Lisainfo:

• Vaata platsi kujundust
• Loe lähemalt Arensburgi meridiaanist Kalle Kesküla artiklist.

Saaremaa meridiaan

Taavi Pae
Tartu Ülikooli Ökoloogia ja maateaduse instituudi geograafia osakonna teadur,
Filosoofiadoktor geograafia erialal

Ilmselt on kõigile teada, et tänapäevane maailma kartograafia tugineb suuresti algmeridiaanil, mis läbib Greenwichi observatooriumi Londoni äärelinnas Thamesi jõe lõunakaldal. Üldkasutatavaks sai see meridiaan alles 19. sajandi lõpus, täpsemalt 1884. aastal. Sel aastal peeti Washingtonis rahvusvaheline meridiaanikonverents, kus kuninglikku observatooriumi põhja-lõuna suunas läbiv mõtteline joon kinnitati algmeridiaaniks. Algmeridiaani määramisega tegeleti juba antiikmaailmas ja enne 19. sajandi lõppu eksisteeris arvukalt algmeridiaane, mis lähtusid kas tuntud maailma äärealast (et saaks meridiaane lugeda loogiliselt kasvavalt) või mõne impeeriumi servaalast (et kogu impeeriumil oleks lihtne kaardialus). Samuti on nullmeridiaanina kasutusel olnud tähtsamaid observatooriume läbivad meridiaanid. Teadaolevalt on erinevaid nullmeridiaane olnud 40 ringis, neist enamik pole siiski pälvinud laiemat tähelepanu. Siinkohal väärib veel märkimist, et Eestit läbib üks teinegi tuntud meridiaan – Struve meridiaan(kaar), mis on jõudnud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Siiski pole see Tartu tähetorni läbiv mõtteline joon olnud kunagi nullmeridiaaniks.

Tuntuim üldkasutatav algmeridiaan enne Greenwichi määramist oli Kanaari saarestiku läänepoolsemat, Ferro (tänapäeval Hierro) saart läbiv mõtteline joon. Selle järgi kasvasid pikkuskraadid Vanas Maailmas idapoole liikudes. Seda meridiaani kohtame veel ka mõnel 1920. aastatel välja antud Eesti kaardil. Ferro ja Greenwichi meridiaani erinevus on ligi 18 kraadi, näiteks Kuressaare asukoht on Ferro meridiaani järgi enam-vähem 40 kraadi idapikkust. Enne kui Greenwichi meridiaan sai ametlikuks algmeridiaaniks, kasutasid paljud impeeriumid oma algmeridiaani. Nii oli prantslastel kasutusel Pariisi meridiaan, mis läbis riigi peaobservatooriumi, ning Venemaal loeti geograafilisi pikkusi 19. sajandi esimesest poolest alates Pulkovo meridiaanist Peterburi lähedal. Selle järgi paiknes Mullutu-Suurlaht näiteks läänepikkuse kaheksandal kraadil. Siiski oli 18. sajandil teatud perioodil kavatsus võtta Vene impeeriumis kasutusel hoopis Hiiumaad ja Saaremaad läbiv meridiaan. Need alad olid pärast Põhjasõda muutunud impeeriumi kõige läänepoolsemaks piirkonnaks.

Peeter I, võites Põhjasõja, mõistis, et impeeriumi toimimiseks on vaja kaarte. Kaardistamistööde juhiks sai Senati (Vene impeeriumi kõrgeim valitusorgan) ametnik Ivan Kirilov. Tema peamiseks teeneks on Vene Impeeriumi atlase – esimese trükitud vene kaardistiku väljaandmine alates 1731. aastast. Atlas pidi koosnema 120 kaardist, millest trükkida õnnestus siiski vaid 26. Teos kannab pealkirja „Vene impeeriumi atlas, kuhu on märgitud kõik tema riigid, kubermangud, provintsid, maakonnad ja piirid … Pikkused algavad esimesest meridiaanist, mis läheb läbi Dagdani ja Öseli saare …“. Atlasest on teada vaid mõned eksemplarid ja laiemalt see siiski ei levinud. Just Kirilov oli see, kes nõudis, et võiks enimlevinud Ferro ja Pariisi meridiaani asemel Venemaal võtta kasutusele Venemaa tolleaegset läänepoolseimat linna Arensburgi läbiva meridiaani. Probleemseks kujunes asjaolu, et kummaltki saarelt polnud teada ühtegi astronoomilist kohamäärangut. Teadaolevalt ei üritanud Kirilov või keegi teine seda ka määrata, nii pole täpsemalt teada, milline oli algmeridiaani täpne kulg. Lisaks Kuressaare lossile võiks näiteks kõne alla tulla ka Kõpu tuletorn. Kirilovi Liivimaa kaardil aastast 1732 on igatahes geograafilised pikkused arvutatud Hiiumaa ja Saaremaa meridiaanist lähtudes, samas saari endid pole seal kujutatud. Eesti läänesaari läbivat nullmeridiaani kohtame veel ka atlase Venemaa üldkaardil, mis ilmus 1734. aastal. Sealne algmeridiaan läbib saari küll pigem nende idaosast, kinnitades toonasi raskusi täpse kartograafilise määranguga. Hiiumaa ja Saaremaa meridiaanist lähtuvat arvestust kasutati veel mitmete sise-Venemaa alade kaartide juures, kuid üldlevinuks see siiski ei saanud ja jäi pigem kurioosumiks Venemaa ja Eesti kartograafia ajaloos.

Joonis. Liivimaa kaart, kus pikkuskraadid saavad alguse Saaremaad ja Hiiumaad läbivast meridiaanist

Joonis Vene Impeeriumi üldkaart, kus nullmeridiaaniks on Saaremaad ja Hiiumaad läbiv mõtteline joon. Tähelepanelikult vaadates läbib see saarte idaosa.

Joonis Atlase kaanepilt