Kallid kuulajad, ma arvasin, et on raske kirjutada millestki, mis mulle kohe üldse ei meeldi. Kuid oleks ma vaid teadnud, et veel raskem on kirjutada millestki, mida ma väga armastan.

Nüüd ei oska ma öelda, kallid sõbrad, mida ma oma kodumaa ja rahvuse vastu rohkem tunnen. Olen alati arvanud, et kodu on seal, kus ma sündisin ja kus füüsiliselt asub maja.

Tõesti, Eesti seda on: ma olen sündinud siin, kasvanud siin ja maja on siin. Kuid kodu on rohkem kui sünnipaik või füüsiline betoonist valatud maja, alles kasvades mõistan ma seda. Kodu on rohkem kui asi. Kodu on tunne, koht, kuhu ma kuulun ja kus olen rohkem kui hinnatud. Kodus on ilu, mis on puutumatu ja tundmatu teistele, väljaspool aeda asujatele. Kodu puhul ei oma tähtsust, kui suur ta on, kas pole nii? Me ei armasta oma sõpru seepärast, kui palju neid on või kui rikkad nad on, vaid meie suhte kvaliteetsuse pärast ja omavahelise mõistmise pärast.

Olen uhke sinu üle, mu armas Eesti, et sa ei ole veel ülerahvastatud ega liialt urbaniseeritud. Olen tänulik sinu pealtnäha nõrgale ja vaiksele rahvale, kes aga on vaimult suur ja hindamatu väärtusega. Ei ole vaja selles kõnes meelde tuletada Eesti karmi ajalugu – kas me juba ei tea siis seda. Aga see karm ajalugu ongi meie riigist teinud nii hindamatu osa maailmast. Sest teemant valmibki tänu temperatuuri ja just nimelt surve koostööle.

Oleme loodusrikkuselt Euroopas üks esimesi, meie pindalalt väikestes metsades on aga rohkem rikkust kui üheski teises Euroopa riigis. Kuulume UNESCO kultuuripärandisse põhjusega. Meie kultuuris on rohkem ajalugu ja traditsoone kui mõnel suurriigil, kes on sajandeid vaba olnud. Oleme korilasrahvas, kes ka urbaniseerudes jääb siiski kuulatama metsa kohinaid ja mere möirgeid.

Kallis Eesti, sa tõesti oled kodu, ma ütlen seda puht südame põhjast ja armastusega, sa oled minu varandus ja ka selle hoidja. Aitäh sulle, et oled meil aidanud mõista meie rahva unikaalsust ja õpetanud meil ja ka minul oma kodu tõeliselt hindama ja armastama.

Tänan kuulamast.