Autor:
Merle Rekaya
eesti keele ja kirjanduse õpetaja
|
Autor: Merle Rekaya eesti keele ja kirjanduse õpetaja |
Loodud: 31. oktoober 2019. a. kell 11.16
Muudetud: 31. oktoober 2019. a. kell 11.29
Õppeaasta: 2017/2018
Õppekava: Gümnaasiumi õppekava, I kursus
Kestvus: 35 tundi
Kirjanduse I kursus „Kirjandusteose analüüs ja tõlgendamine“
1) loeb ja väärtustab nii eesti kui ka maailmakirjanduse olulisemaid autoreid ja kirjandusteoseid,
suhestab loetut teose ajastu ning tänapäevaga;
2) mõistab kirjandust kui kunstiliiki ja kirjanduse ühiskondlikku, ajaloolist ja kultuurilist tähtsust;
3) väärtustab kirjandust kui tunde- ja kogemusmaailma rikastajat, kujutlus- ja mõttemaailma
arendajat ning väärtushinnangute ja maailmavaate kujundajat;
4) loeb ilukirjandust, sealhulgas nii proosat, luulet kui ka draamat, tunneb tähtsamaid
kirjandusvoole ja -˛anre ning eristab kirjandusteksti poeetilisi võtteid ja peamisi kujundeid;
5) mõistab sõnakunsti väljendusvahendite mitmekesisust ning nende erinevusi ja sarnasusi
võrreldes teiste kunstiliikidega (teater, film, kunst, muusika);
6) oskab kirjandusteksti seletada, mõistab kirjandusteksti mitmeti tõlgendatavust ning erinevate kultuurikontekstide tausta teose mõistmisel, näeb kirjanduses inimese ja maailma mõistmise mudelit;
7) analüüsib kriitiliselt erinevaid kirjandusteoseid ning infoallikaid, arendab nii suulist kui ka
kirjalikku väljendus- ja arutlusoskust ning loovust.
8) väärtustab kirjanikku kui loojat ning tunneb ainevaldkonnaga seotud ametite olemust ja väärtust ühiskonnas.
Õppesisu
Autorikeskne vaatenurk kirjandusele. Autori ja teose seosed, elu- ja loominguloolisus. Autori maailmavaade, selle kujunemine konkreetseis ühiskondlikes oludes ja avaldumine tema teostes. Autori
koht ajastus, rahvuskirjanduses. Kirjandus kui kirjaniku elu ja keskkonna peegeldus. Omaelulooline kirjutamine.
Lugejakeskne vaatenurk kirjandusele. Kirjandusteose ja lugeja suhe. Lugejaoskused. Tegelik lugeja: tema isiklik elukogemus, põlvkondlik või sotsiaal-kultuuriline kuuluvus. Tekstisisesed lüngad ja lugeja
kujutlusvõime. Lugeja ootused. Lugemismuljed. Lugemisnauding. Lemmikraamat. Lugeja mõjutamine: stereotüübid, argumentatsioon, arhetüübid, koomika.
Tekstikeskne vaatenurk kirjandusele. Proosateksti analüüs ja tõlgendamine. Sõnakunstiteose sisu ja vormivõtted. Narratiiv, jutustamine ja kirjandusteose vaatepunkt. Tekstuaalne autor, jutustaja, tegelane, nende omavahelised suhted. Mina- ja tema-jutustus, sisemonoloog, teadvuse vool.
Tegelase analüüs: bioloogiline, psühholoogiline, sotsiaalne aspekt. Karakter ja tüüp. Tegelase suhe iseendaga, teiste tegelastega ning teda ümbritseva maailmaga. Lugu ja tekst. Sü˛ee ja faabula. Teema, detail, motiiv, sümbol. Moto. Teose miljöö, aja- ning ruumikujutus.
Teos kui struktuurne tervik. Kirjandusteose kompositsioon. Teose algus ja lõpp. Sissejuhatus, teema arendus, haripunkt, pööre ja lahendus. Konflikt ja intriig. Puänt. Teose probleemistik (küsimused) ning ideestik (vastused). Põhiidee. Teose stiil. Alltekst kui varjatud tähenduskiht. Allusioon. Paroodia ja travestia.
Tekstikeskne vaatenurk kirjandusele. Luuleteksti analüüs ja tõlgendamine. Lüürika olemus.
Lüürika kui sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte väljendus, mina avamine. Lüürilise mina vaatepunkt. Lüüriline eneseväljendus ja lüüriline kirjeldus. Luule kui värsskõne. Luuletuse sisu ja vorm (väljendus). Stroof. Refrään. Luuletus kui vormisidusalt väljendatud mõte. Temaatiline ühtsus ja kontrastipõhimõte.
Luulekeele kujundlikkus. Luule musikaalsus: rütm (värsimõõdud) ning riim (alg- ja lõppriim). Keeleluule.
Stilistilised võtted: kõla-, kõne- ja lausekujundid. Piltluule, anagramm. Koomiline stiil luules.
Kursuse lõpus õpilane:
1) on tutvunud vähemalt kolme kirjaniku loomingulooga, mõistab nende loomingu tähtsust kultuuri- ja kirjandusloos ning iseloomustab autorite stiili;
2) analüüsib ja tõlgendab loetud proosateoste sisu- ja vormivõtteid: nimetab teema, sõnastab probleemi ning peamõtte, iseloomustab tegevusaega ja -kohta, jutustaja vaatepunkti, tegelaste
suhteid, olustikku, sündmustikku ning kompositsiooni;
3) analüüsib ja tõlgendab loetud luuletuste sisu ja vormivõtteid: nimetab teema ning põhimotiivid, iseloomustab vaatepunkti, kujundi- ja keelekasutust, riimi, rütmi ja salmilisust, kirjeldab meeleolu ning sõnastab mõtte;
4) on läbi lugenud ja analüüsinud vähemalt kolm pikemat proosateost, lisaks novelle eesti ja
välisautoritelt ning ühe eesti autori luulekogu.
Käsitletavaid mõisteid:
allegooria, alltekst, allusioon, anagramm, autobiograafia, eepika, ellips, epiteet, faabula, grotesk, huumor, iroonia, isikustamine, kalambuur, keeleluule, kõlasümboolika, luule, lüürika, lüüriline mina, memuaarid, metafoor, metonüümia, miljöö, motiiv, moto, narratiiv, omaeluloolisus, paroodia, piltluule, proosa, päevik, refrään, reisikiri, retooriline küsimus, riim, rütm, sarkasm, siire, sisemonoloog, stroof, sümbol, sü˛ee, teema, travestia, vaatepunkt, võrdlus, värsimõõt.
Kirjanduses hinnatakse:
1) teoste lugemist, tõlgendamist ja analüüsi;
2) argumenteerimisoskust;
3) eri liiki tekstide loomise ja esitamise oskust;
4) eesti ja maailmakirjanduse peamiste arengusuundade tundmist;
5) ilukirjandusliku keelekasutuse eripära mõistmist ja valdamist.
Õpilane saab perioodi jooksul järgmised hinded:
1. Antiik-Kreeka muistendid ja Piiblilood
2. Teatrietenduses osalemise hinne (kes ei osale, retsensioonihinne)
3. Shakespeare vastamise hinne ja monoloogihinne
4. Kirjandihinne
Kõik hinded on võrdse osakaaluga. Kui õpilane on pikemalt haige, siis on võimalik õpetajaga kokkuleppel mõni töö asendada.
Hinde kriteeriumid loomingulise töö( essee, kirjand, arutlev teose analüüs) hindamisel:
1) vastavus teemale, teema avatus;
2) sisukus;
3) põhjendamis- ja järeldamisoskus;
4) oskus kasutada oma teadmisi ja valida teemakohaseid näiteid;
5) ülesehitus;
6) teksti sidusus, lausestus;
7) sõnavara ja stiil;
8) õigekeelsus ja interpunktsioon;
9) isikupära;
10)töö välimus.
10–9 palli – hinne 5
¤ töö vastab teemale ja teema on avatud;
¤ töös ilmneb kirjutaja analüüsioskus ja üldistusvõime, eruditsioon ning lugemus;
¤ esitatud faktid on tõesed, väited põhjendatud, järeldused tulenevad analüüsist;
¤ töö ülesehitus vastab üldnõuetele;
¤ tekst on sidus, lausestus selge, loogiline ja vaheldusrikas;
¤ sõnavara on rikas ning arvestab kirjandi stiili;
¤ töös ei ole üle 4 keelevea.
8–6 palli- hinne 4
¤ töö vastab teemale ja teema on piisavalt avatud;
¤ kirjutaja suudab üldistada ja analüüsida;
¤ esitatud faktid on tõesed, väited põhjendatud, järeldused tulenevad analüüsist;
¤ töö ülesehitus vastab üldnõuetele;
¤ tekst on sidus, lausestus selge ja loogiline;
¤ sõnavara arvestab kirjandi stiili, kuid esineb kergemaid stiilivigu;
¤ töös ei ole üle 8 keelevea.
5–2 palli - hinne 3
¤ töö vastab teemale, kuid teemaarendus on pealiskaudne;
¤ analüüs on pinnaline, üldistusi on vähe või need on esitatud faktidega vähe seotud;
¤ väiteid ei põhjendata või põhjendatakse sobimatute näidetega;
¤ töö ülesehituses esineb vastuolusid;
¤ teksti sidusus pole järjekindel, esineb mõtete ebaselgust ja lausestusraskusi;
¤ sõnavara on ühekülgne, stiil kohati sobimatu;
¤ töös ei ole üle 15 keelevea.
15–1 palli – hinne 2
¤ töö ei vasta teemale või teema on avatud lihtsustatult;
¤ töö ei ole arutlev;
¤ õpilane ei suuda oma väiteid põhjendada ega järeldusi teha;
¤ töö ülesehitus ei vasta nõuetele, puudub tekstiline tervik: sissejuhatus ja/või
lõppsõna on ebaproportsionaalselt pikad või puuduvad; teemaarendus on lünklik;
¤ tekst pole sidus, lausestus on ühekülgne ja primitiivne, mõtted on väljendatud
ebaselgelt, esineb lauseehituse, sõnajärje-, rektsiooni-, kõrvallause paigutuse vigu;
¤ sõnavara on piiratud või stiililt sobimatu (põhjendamatu kantseliit, släng);
¤ töös on 16 või enam keeleviga.
Kirjandit hinnates arvestatakse eelkõige teemaarenduse loogilisust, analüüsi- ja sõnastusoskust, seejärel õigekeelsust ja interpunktsiooni. Silmapaistva sisuga tööle võib panna kõrgema hindepalli, kui õigekeelsusvigade arv seda võimaldab. Kirjandi hinnet ei mõjuta autori tõekspidamised, kui need ei lähe vastuollu humanismi ja demokraatia põhiprintsiipidega, ning maitseerinevused.
Vigade arvestamine
Kõik õigekirjavead loetakse täisvigadeks, kuid nende kaal on erinev (nt kergemad stiilivead, selged hooletusvead on kergema kaaluga).
Üheks veaks arvestatakse samas sõnas või morfoloogilises vormis korduvad vead (nt tegematta ja lugematta; läind ja teind; kirjutus laud ja tarvitamis juhend), lause lõpumärgi korduv ärajätmine, ütte või järellisandi koma(de) korduv ärajätmine jms; sama lausetarindi puhul (üte, lisand, kiil, otsekõne jms) korduvalt ära jäetud või ülearune märgipaar.