Mõnda Rabindranath Tagore'ist (...kirjutas Stella Noa) Oma 20. sajandi algul ilmunud luulekogus "Annid" ütleb suur India kirjanik Rabindranath Tagore: "Ärge tundke häbi, mu vennad, seista uhkete ja võimukate ees oma lihtsuse valges rüüs. Kroonigu teid alandlikkus, valitsegu teis hingevabadus. Ehitage iga päev oma paljale vaesusele Jumala troon, ja pidage meeles, et see, mis on kogukas, pole tingimata ülev, ja ülbus ei püsi igavesti." R. Tagore’i looming on rikas. Ta oli üks nendest loovisiksustest, kelles oli kehastunud poeet, prosaist, dramaturg, filosoof, ajakirjanik, helilooja, maalikunstnik. Ta avaldas ligi 60 luulekogu, romaane, jutustusi, näidendeid, artikleid; lõi palju laule, oma muusikastiili, millele anti tema nimi; kujundas bengali keelt ja teda nimetatakse kaasaegse bengali keele isaks; maalis palju pilte. Ta lõi India ja Bangladeši hümnid. Rabindranath Tagore (bengali keeles: Thakur) sündis 7. mail 1861.a. Kalkutas. Tema isa Mahariši (sanskriti keeles: Suur Tark) Debendranath Thakur oli religioosse monoteistliku ühingu "Brahma Samadz" üks juhte. See ühing tekkis 19. saj. esimesel poolel Radza Rammohan Roy juhtimisel hinduismis reformaatorliku liikumisena, "püüdes taasavada vaimse elu kanalit, mis oli pika aja jooksul ummistunud materialistliku uskumusteliiva ja -prahiga" ning astudes välja hinduismi niisuguste seisukohtade vastu, nagu kastipiirangud, lasteabielud, leskede abiellumiskeeld jne. Oma lapsi kasvatas Mahariši Debendranath rangelt, ja lapsed austasid ning armastasid teda. Nad said kodus hea hariduse, kus neid õpetati mitte inglise vaid bengali keeles ja kasvatati iseseisvateks ning tööarmastajateks. Koolis antava hariduse kohta ütles R.Tagore: "Mida meile seal õpetati, seda me ei mõistnud... Õpetamise eesmärgiks pole ju mitte tähenduste selgitamine, vaid meele-uksele koputamine. See, mis toimub inimeses, on palju suurem, kui sõnades saab väljendada. Need, kes usuvad ülikooli eksamitesse kui harituse tõendisse, seda fakti ei arvesta." Esimese luuletuse kirjutas ta 8-aastasena: "Minu ühe sugulase poeg Dzjoti oli minust tunduvalt vanem. Kord pärastlõunal kutsus ta mind oma tuppa ja palus, et kirjutaksin luuletuse... Esmane aukartus ületatud ei hoidnud mind miski enam tagasi." 1878.a., elades mõnda aega oma venna juures Ahmedabadis, oli: "kuuvalgetel öödel ringijalutamine mööda suurt terrassi... üks minu tujudest. Just nii lõin ma esimest korda omaenda viisid oma lauludele. Laul, mille adresseerisin Roosineiule oli üks nendest, ja ikka veel on tal koht minu avaldatud töödes". (Selle laulu sõnad on kodulehekülje osas "Luuletused".) Järgnevatel aastatel ilmusid üksteise järel tema luulekogud, romaanid, jutustused. Ta toimetas ajakirju ja tegi nendele kaastööd. 1884.a. sai R.Tagore’ist isa palvel "Adi Brahma Samadzi" sekretär. Ta lõi hümne Jumalale. Nendes hümnides nägi ta Maailma Isandat siinses maailmas ja Kõikehõlmavat Hinge üksikisiku hinges. Ta ütles, et Jumal on tõeline ja armastusküllane. Jumal tahab armastada ja et Teda armastataks. Ta käib tundmatuna iga inimese kõrval. Inimene käib ringi, otsides õnne, kuni lõpuks mõistab, et õnn on temas endas. R.Tagore kirjutas mitmeid näidendeid, pöörates erilist tähelepanu mitte näidendite kirjutamise reeglitele, vaid nende sisule ning nõudes näitlejatelt ja lavaseadelt suurt loomulikkust. Ta näidendid on tundeküllased ja kaunid, väga isikupärased. Mitmetes näidendites mängis ta ise kaasa nende perekonna koduteatris. 90-ndatel aastatel määras isa ta perekonna maavalduste valitsejaks ja ta elas koos oma perega peamiselt maal. Bengalimaa ja bengali keel olid sügaval ta südames. Ta armastas väga oma kodumaad. Viimase hingetõmbeni kõlasid ta südames Bengali flöödid. Aga ta polnud natsionalist, sest "ühtsus, mis maskeerib end rahvuse nimega, pole tõeline". Tema järgi tuleb tõeline ja kestev ühtsus seestpoolt. Tõeline Ühtsus on ühendus Kõikehõlmava Hingega. R.Tagore abistas igati talupoegi: ta andis maad rendile madala tasu eest; tutvus ise ajakohaste töövõtetega ja andis nõu talupoegadele; õppis homoöpaatiat ja ravis vahel inimesi jne. Ta hakkas levitama Svadeši (isemajandamise) põhimõtet ja avas Kalkutas india toodete kaupluse. Soovitas oma artiklites kasutada kodumaiseid kaupu ja suhelda omavahel mitte inglise vaid bengali keeles. Radza Rammohan Roy, Sri Ramakrishna, Svami Vivekananda, Sri Aurobindo, Sri Chinmoy jt. püüdsid ja püüavad lähendada Ida ja Läänt. R.Tagore läks sama teed. Tegelikult pole ju mingit vastuolu Ida ja Lääne vahel, sest nad on ühe ja sama näo kaks silma. Ja nemad koos, nagu teisedki vastandid maailmas, saavad teineteist täiendades luua harmoonilist ja ülevat tegelikkust. Ja 1901.a. asutas ta perekonnamõisas Santiniketanis oma kuulsa kooli, milles õppis algul viis õpilast, nende hulgas ka tema enda poeg. Kool kasvas kiiresti ning arenes 1922.a. ametlikult avatud rahvusvaheliseks haridus- ja kultuurikeskuseks —Visva-Bharati Ülikooliks. (Avamispäeval andis R.Tagore kogu Santiniketani, kõikide oma raamatute kirjastamisõiguse ja kogu Nobeli preemia üle ülikoolile.) Samal aastal asutati põllumajanduskeskus Sriniketan ja veidi hiljem kool ümberkaudsete talupoegade laste jaoks. Ühelt poolt pidi kool kehastama kõike seda parimat, mida võisid anda muistse India õpetamis- ja kasvatamismeetodid õpilaste võimete väljaarendamiseks. Teiselt poolt oli ta mõeldud alternatiiviks tol ajal Bengalis valitsenud mehaanilise pähetuupimise meetodile. Vaimse suunitlusega õpetamine R.Tagore’i koolis põhines muistse India metsaeraklate kaasajastatud variandil, ja sellel polnud mingeid otseseid seoseid ühegi kaasaegse religiooniga. Õpetajate hulgas oli mitmete usutunnistuste esindajaid. Kooli ühiselamutesse oli keelatud tuua ühegi religiooni sümboleid. Mitmed õpikud kooli jaoks kirjutas R.Tagore ise. Koolis rakendati brahmatšarja printsiipi, mis nõuab eneseohjeldamise õppimist ja ei luba enneaegset seksuaal- ega teiste tungide rahuldamist. Niisugune enesekasvatus soodustab tõelise mehe ja naise kujunemist, mis tegelikult ongi nii kooli kui kodu ülesandeks. Oma ülikooli Visva-Bharati kohta ütles R.Tagore: "Mul on kavatsus teha sellest koolist ühenduslüli India ja maailma vahele. Siia tuleb luua ülemaailmne keskus inimlikkuse õppimiseks. ... Tahan teha sellest paiga, mille ümber poleks rahvuse ja geograafia piire," ja seadis selle eesmärkideks: muuta radikaalselt paremaks inimese meel, tahe ja süda; veenduda selles, et Ida kultuurid seisavad tegelikult ühel alusel; luua kontakt Lääne kultuuriga, omaenda eripära kaotamata; selleks õppida tundma hindude, kristlaste, muhameedlaste jt. religiooni, kirjandust, ajalugu, teadust, kunsti ning levitada õpitut kogu maailmas; teha Läänemaadega koostööd ja saavutada otsekohene ja austusväärne üksteise mõistmine; liita koostöö ja sõpruse kaudu Ida ja Läänt; olla vaba kogu nahavärvuse, rassi, kasti, usutunnistuse jne. uhkusest. 1941.a., mil R.Tagore lahkus Teispoolsusse, töötasid Visva-Bharati juures järgmised õppeasutused: 1901.a. asutatud kool; pedagoogiline teaduskond (kolledz); täppis- ja loodusteaduste teaduskond; kunsti- ja muusikakool; hiina osakond; hindi osakond; ja Sriniketani kompleks, mis koosnes põllumajanduse rekonstrueerimise keskusest, talupoegade lastele määratud koolist, tarbekunsti koolist ja kutsekoolist. Sajandi algul toimus õppetöö koolis mõnda aega tasuta, hiljem muutus aga finantsiliste raskuste tõttu tasuliseks. R.Tagore’i eluajal töötasid Santiniketani koolid ka siis, kui ümbruskond pidas mitmepäevaseid usupühi. 1951.a. lülitati Visva-Bharati India üldisesse haridussüsteemi ja teda finantseeritakse riigieelarvest ning kasutatakse Kalkuta Ülikooli poolt soovitatavaid õpikuid. Õppureid on üle 3000. Õppetöö toimub Bengali ülemaalise kalendri järgi. India oli kuni 15. augustini 1947. a. Briti Impeeriumi koloonia. 1904.a. essees "Rahvuslik ühiskond" ütles R.Tagore, et oodates inglise võimude armulikkust, näitavad indialased üles vaid oma nõrkust. Ta kutsus üles eneseusaldusele, mis ainsana toob jõudu ja õnne. Iga rahvuse arengutee määravad ära tema enda traditsioonid ja kultuur. Rahvuse teenimine ja liitmine peab algama küla tasemel. Ta hoiatas: "Iial ei tohi me unustada seda, kui tähtsusetud oleme inglaste silmis ja et nad valitsevad meid kui oma tohutu impeeriumi ühte nurka. Nende ainsaks mureks on hoida oma kuninglikke kaubalaevu ohutult liiklemas Euroopa ja kolooniate vahel." Palju õigem on otsida omaenda südamest. Teistele toetumine ja teiste põlgamine on mõlemad nõrkuse märgiks. Nagu nõrk vihkab alati tugevat, niisama vihkab kerjus seda, kes almust ei anna. Tõeline patrioot on see, kes teenib oma kodumaad ise ega jäta seda teiste ülesandeks. R.Tagore on vägivalla kasutamise vastu poliitilises võitluses. Muutused ühiskonnas tuleb saavutada rahva harimise teel, isemajandamise ja omavalitsusega. Inimelus on esikohal eetika, täiustumine ning vägivalla puudumine võitluses kurjaga. Ta unistas sellest, et India teostaks Lõpmatu Tõe, selle tõe, mida õpetasid kunagi rišid (targad); et kõik inimesed tunneksid ära, et nad on "Surematu lapsed". 1913.a. omistati R. Tagore’ile Nobeli kirjanduspreemia luulekogu "Gitandzali" eest, mille ta oli tõlkinud inglisekeelsesse lüürilisse proosasse. Märkimisväärse osa oma peaaegu eranditult bengalikeelsest loomingust tõlkis ta inglise keelde ise või tegid seda tema juhendamisel ta sõbrad ja õpilased. See võimaldas läänepoolkera inimestele ligipääsu ta loomingule. Ja üksteise järel hakkasid ilmuma tema tööde tõlked paljudes maailma keeltes. (Ise valdas ta 17 keelt.) Ka Eestimaal sai ta väga kiiresti tuntuks. 1913—1940 ilmus Eesti ajalehtedes ja ajakirjades umbes 80 tema luuletuste ja jutustuste tõlget, kümneid artikleid temast ja ülevaateid ta raamatutest. 1936.a. ilmus U. Masingu vahendusel luulekogu "Gitandzali. Aednik". 1995.a. tuli eesti lugeja lauale USA-s 1916.a. peetud loengute kogumik "Isiksus", ning 1997.a. — Oxfordi Ülikoolis peetud loengute kogumik "Inimese religioon", milles ta käsitleb maailma põhiolemust — Jumala inimlikkust ja Igavese Inimese jumalikkust. Eestikeelsete tõlgete loeteluga saab tutvuda kodulehekülje vastavas osas. Kohe tulid paljudest maadest ka kutsed esinemisteks. Järgneval paarikümnel aastal käis ta rahu ja sõpruse saadikuna ringi kogu maailmas, pidades loenguid Inimese Religioonist, maailma rahvaste vendlusest ja koostööst kui inimesemaailma ainsast edasieksisteerimise võimalusest. Tuhanded ja tuhanded inimesed tulid ta loengutele. Üks Londoni ajaleht kirjutas: "Loengul, mille R.Tagore pidas Berliini Ülikoolis, toimusid kangelase meeletu austamise stseenid. Tõugeldes sissepääsu ja kohtade pärast, minestasid mitmed naistudengid ja nad tallati jalge alla." Juunis 1921 pidas ta loengu Keyserlingi Tarkuse Koolis Darmstadtis. Ja taas nagu ikka tulid tuhanded teda kuulama. Temast oli saanud elav legend. Välisreiside ajal Lääneriikidesse võrreldi R.Tagore’i tihti Kristusega. Inglise saadik Berliinis väitis 1921.a., et R.Tagore’i välimus jättis talle sügavama mulje kui enamus kirjeldusi Kristusest. Charles Darwini lapselaps Frances Cornford ütles pärast kohtumist temaga: "Nüüd suudan ma kujutleda vägevat ja ühtlasi õrna Kristust, seda, mida ma pole varem iial suutnud." Üks prantsuse kirjanik kirjeldab R.Tagore’i Brüsselis loengul, mille teemaks oli "Ida ja Lääne kohtumine": "Nägime nägu, mis sarnanes Kristuse omaga; see oli päikesest pruun, kirgas ja suursugune. Ja äkki polnud loengusaalis enam mitte kohtumõistjatest indiviidid, vaid üks ühtne, ülimalt tähelepanelik inimkond. Kõrgel nende peade kohal kõnetoolis oli aga Poeedi aukartust äratav kogu valge habeme ja valgete lainetavate juustega." Ühe Prahas peetud loengu kirjeldusest loeme: "R.Tagore astus saali vaikselt. Näis, nagu oleks valge, püha leek löönud äkki lõkkele kohalolevate tuhandete meeste ja naiste peade peal..." Romain Rolland kirjutas Hermann Hessele 1921.a.: "Olen sügavalt kiindunud R.Tagore’i ja austan teda sügavalt. Ta on väga intelligentne ning äärmiselt mõistev. Temast kiirgub imetlusväärset harmooniat..." 1915.a. andsid inglise võimud R.Tagore’ile rüütliseisuse. (Kalkutta Ülikool omistas talle 1915.a. kirjandusdoktori ja Oxfordi Ülikool 1937.a. audoktori tiitli.) 1919.a. pani sõjavägi inglaste käsul Pandzabi osariigi Amritsari linnas toime massimõrva. Tapeti 379 ja haavati üle 2000 relvitu, vägivallatule meeleavaldusele kogunenud inimese. R.Tagore oli ainus, kes avalikult reageeris hukkamõistvalt sellele sündmusele. Ta kirjutas oma kuulsa kirja India asekuningale Lord Chelmsfordile, milles loobus rüütliseisusest. Palju kirjutas R.Tagore mehe ja naise igavikuliste suhete kohta. 1916.a. ilmunud romaanis "Kodu ja maailm" ütles ta: "Jumal on loonud erilised meeste ja naiste paarid ning niisuguse paari ühinemine on ainus õigustatud ühendus, kõrgem kõikidest seaduse poolt loodud ühendustest." 1925.a. näidendis "Punased olendrid" ütles autor, et mees on otsija. Ta otsib vahetpidamata, puhkamata, kõikjalt — jõudu ja võimu ja rikkust. Lõputult tormab ta siia-sinna, leidmata õnne. Et muuta oma otsimine tõhusamaks, ehitab mees masinaid, millest iga järgmine on eelmisest koledam. Ja siis tuleb tema juurde naine oma armastusega. Ta tuleb meest tasakaalustama. Ja kui nemad kaks, mees ja naine, ühinevad, siis tekib nende tõelisest ühendusest Täiusliku Elu tuhande-leheline lootos. Kui harva toimub seda meie maailmas! Samal aastal kirjutas R.Tagore essee "India abielu". Selles ütles ta, et naine on mehe partner tema töös. Ühinedes mehe eluga, tuues kaasa oma armastuse, oma kolmese võime olla armsaim ja partner ja ema, võib naine tuua täitumise nii mehele kui ka endale. Eraldi on nii mees kui naine ebatäiuslikud. Täiendades teineteist oma eriomadustega, kõrvaldavad nad ebatäiuslikkuse. Naise missiooniks on olla oma mehele inspiratsiooniallikaks ja seda naise osa ületähtsustada pole võimalik. R.Tagore suhtus teaduse vajalikkusse ja võimalustesse mõistvalt. 1930.a. vestluses Albert Einsteiniga rõhutas ta, et maailm pole mitte abstraktne teadusemaailm vaid "inimese maailm. Teaduslik maailmavaade on ka teaduse-inimese maailmavaade". Ja ehkki A.Einstein sellega ei nõustunud, on mõned nüüdisaegsed tunnustatud teadlased jõudnud juba R.Tagore’i seisukohtade aktsepteerimiseni. Üks neist, keemia-alase Nobeli preemia laureaat Ilya Prigogine leidis, et "teadus areneb, kummaline küll, aga just nimelt selles suunas, mille sõnastas suur India Poeet". Vägivalla vastasena kirjutas R.Tagore 1936.a. alla läkitusele Ülemaailmsele Rahukaitsekonverentsile, milles muuhulgas öeldakse: "Vaikida oleks kuritegu, sel ajal kui hullunud sõjardid mängivad tsivilisatsiooni ja on alustanud maailmakultuuri hävitamist. Meie kohus inimkonna ees on seista sellele vastu, meie peame seisma vastu sõjale!" II Maailmasõja ajal, 1941.a. ütles ta luulekogus "Tervenemine": "Julm võitlus on lõhkumas sadu külasid ja linnu. Hävituse hiidlaine on pühkimas ära terveid riike. Trampides jalge alla Jumala tahet, ei õigusta inimene oma olemasolu, ja karistus on tulnud — inimene hävitab iseennast." 7. mail 1941.a. sünnipäeva-tseremoonial kõlasid tema sõnad: "Minu silmad näevad meie tsivilisatsiooni purunemas ja segunemas tolmuga. ... Ometi usun mina INIMESESSE, ometi loodan kindlalt, et tuleb uus headusevalgus, mille inimese rinnas süütab OHVER JA TEENIMINE JA ARMASTUS." R. Tagore lahkus Teispoolsusse 7. augustil 1941.a. Kalkutas. ŠANTAM ŠIVAM ADVAITAM RAHU HEADUS ÜHTSUS * * |