INIMESE RELIGIOON Rabindranath Tagore 1931 (Katkendid valis S.Noa.) Meie Jumala inimlikkuse ehk Igavese Inimese jumalikkuse idee ongi selle raamatu põhiteema. Selline jumalamõte pole kasvanud mu meeles mingi filosoofilise mõtiskluse käigus. Otse vastupidi, see ujus lapsepõlvest peale mu temperamendivoolus, kuni äkki sähvatas otsese nägemusena mu teadvusse. Kogemus, mida kirjeldan ühes järgnevas peatükis, veenis mind selles, et olemuse pinnal muutuvad meie individuaalse mina faasid pidevalt, kuid olemuse sügavuses — väljaspool meie vahetut tunnetust — elab inimühtsuse Igavene Vaim. Väga tihti räägib ta meie argielu tühisusele vastu ning kummutab meetmeid, millega tahame oma individuaalsete harjumuste ja pinnapealsete tavade müüride taga kindlustada enda isiklikku ainulaadsust. Ta inspireerib meid tegudeks, mis väljendavad Kõikehõlmavat Vaimu; meie enesekeskse elu kulgedes ajendab ta meid ootamatult ülimaks ohvriks. Vaatamata sellele, et me ei usu ideaalsete väärtuste positiivsesse tegelikkusse, ruttame tema kutsel siiski pühendama oma elu tõele ja ilule, teiste inimeste tasuta teenimisele. Omaenda religioossest kogemusest rääkides jagan teiega oma usku sellesse, et minu eneseteostamise esimest järku kandis sisim lähedustunne Looduse — mitte tolle Looduse vastu, millel on oma infokanal meie meele jaoks ja füüsilised suhted meie elava kehaga, — vaid selle Looduse vastu, mis rahuldab meie isiksust rikastavate elunähtustega ning kujutlust virgutavate vormide, värvide, helide ja liikumiste harmooniaga. See pole see maailm, mis annab endast Teadusele tunnistuse ja haihtub siis abstraktseteks sümboliteks, vaid maailm, mis mõjub meisse pidevalt ja näitab meie isikulisele minale heldelt oma rikast tegelikkust. Omaenda isikliku kogemusega seoses mainin neid laule, mida olen tihti kuulnud rändavatelt külalaulikutelt, kes kuuluvad bengali populaarsesse baüli sekti. Neil pole pühakujusid, templeid, pühakirju ega tseremooniaid ja oma lauludes kuulutavad nad Inimese jumalikkust ning väljendavad tema vastu suurt armastust. Pärinedes võltsimatutelt ja tundmatuina lihtsat elu elavatelt inimestelt, annavad need laulud meile võtme, mis avab kõikide religioonide seesmise tähenduse. Sest nad näitavad, et need pole mitte kosmilise jõu Jumala, vaid inimisiksuse Jumala religioonid. Samal ajal tuleb aga tunnistada, et isegi Teaduse poolt käsitletav tõe isikusetu aspekt kuulub inimlikku Kõiksusse. Teadusemehed räägivad meile, et, erinevalt ilust ja headusest, ei sõltuvat tõde meie teadvusest. Nad ütlevad meile, et uskumus, et tõde on inimese meelest sõltumatu, on müstiline, inimesele loomulik ning samal ajal ka selgitamatu. Kuid kas ei võiks selgitus olla siiski niisugune: ideaalne tõde ei sõltu mitte individuaalsest inimmeelest, vaid kõikehõlmavast meelest, milles sisaldub individuaalne? Sest väita, et tõde niisugusena, nagu me teda mõistame, eksisteerib inimlikkusest eraldi, tähendab rääkida tegelikult vastu Teadusele enesele; Teadus saab korrastada mõistuslikeks mõisteteks vaid neid fakte, mida suudab teada ja mõista inimene; loogika aga on mõtlemismehhanism, mille on loonud mehaanikust inimene. Ja tõde, ehk Inimene, pole ilmunud teatud ajahetkel eimillestki, isegi kui teda oleks võidud siis ilmutada. Sest Inimese avaldumisel pole lõppu iseeneses — isegi mitte praegu. Ka pole tal olnud ühel teatud hetkel algust, mille oleme talle omistanud. Inimese tõde on igaviku südames, tema tegelikkus aga on arenenud lõpmatuid aegu. Ehkki Inimese avaldumisel on miljonite valgusaastate pikkune taust, on see taust ometi Inimese enda oma. Temas eneses sisaldub aeg, ükskõik kui pikk, mis kannab ta muutumisprotsessi, — just oma olemistõe tõttu on ta suhetes kõikide asjadega enda ümber. Suhetes olemine on meie nähtumusmaailma põhitõde. Võtame näiteks kivisöetüki. Uurides seda kui fakti viimase koostisosani, haihtub selles kõige püsivamana tunduv aine pöörlevateks jõukeskusteks. Need on süsinikuelementideks nimetatud ühikud, mida saab analüüsida edasi teatavaks arvuks prootoniteks ja elektronideks. Ja ometi on need elektrilised faktid need, mis nad on, mitte oma eraldatuses, vaid oma vastastikustes suhetes, ja ehkki arvatavasti analüüsitakse neidki ühel päeval edasi, jääb siiski alles nendes avalduv vastastikuste suhete kõikeläbiv tõde. Me ei tea, kuidas loovad elemendid, nagu näiteks süsinik, kivisöetüki. Kõik, mida saame öelda, on see, et nad ehitavad selle nähtumuse vastastikuste suhete ühtsuse kaudu, mis ühendab neid mitte ainult individuaalseks kivisöetükiks, vaid ka loovas kooskõlastavas sõpruses kogu füüsilise kõiksusega. Loomine on võimalik ühiku pideva eneseallutamise teel kõiksusele. Ja Inimesegi vaimne kõiksus nõuab alati individuaalühikutelt enesestloobumist. See vaimne protsess pole nii kerge kui füüsiline protsess füüsilises maailmas, sest ühikute aru ja tahe tuleb karastada kõikehõlmava vaimu aruks ja tahteks. Ühes Upanišadi värsis öeldakse, et meie maailma, mis on üleni liikumine, läbib ülim ühtsus ja seepärast ei saa me tõelist naudingut tunda mitte siis, kui rahuldame oma ahnust, vaid üksnes siis, kui allutame oma individuaalse mina Kõikehõlmavale Minale. On mõtlejaid, kes kaitsevad maailmade paljususe õpetust; see aga võib tähendada vaid seda, et eksisteerib maailmu, mille vahel puuduvad suhted. Juhul, kui see olekski õige, ei saaks meie seda iial tõestada. Sest meie kõiksus on kogusumma sellest, mida Inimene tunneb, teab, kujutleb, arvab olevat, ja sellest, mida ta võib nüüd või edaspidi veel saada teada. Kõiksus mõjutab Inimest erinevalt oma erinevate aspektide, ilu, sündmuste vältimatu järgnevuse, ja võimalikkustega; maailm tõestab ennast Inimesele ainult oma mitmesuguste mõjudega tema tunnetele, kujutlusele ja mõtlevale meelele. Ma ei vihja siin sellele, nagu sõltuks maailma tegelik loomus indiviidi mõistmisvõimest. Maailma tegelikkus on seotud kõikehõlmava inimmeelega, mis hõlmab endas kogu aega ja kõiki teostamisvõimalusi. Ja just seepärast sõltumegi asjadest täpsete teadmiste saamisel Teadusest, mis kujutab endast kõikehõlmava Inimese mõistuslikku meelt ega sõltu indiviidi mõistuslikust meelest — indiviidi, kes asub aja ja ruumi ning elu vahetute vajaduste piiratud alal. Seetõttu ongi meie tsivilisatsioonis niisugune nähtus nagu progress; sest progress tähendab, et eksisteerib individuaalne täius, mida indiviid püüab saavutada, oma teadmiste, võimekuse, armastuse ja naudingu piire avardades — kõikehõlmavale lähenedes. Peame saavutama mitte ainult mõtleva meele, vaid ka Ülima Isiku loova kujutluse, armastuse ja tarkuse, — tema, kelle Vaim on meie kõigi üle; sest armastus tema vastu hõlmab armastust kõikide olendite vastu ja ületab sügavuselt ja jõult kõiki teisi armastusi, viies ränkadele püüdlustele ja märterlusele, millel pole mingit muud eesmärki kui selle armastuse enda teostumine. Meie Upanišadi Iša — Ülim Hing, kes läbib kõiki liikuvaid asju, on meie inimliku kõiksuse Jumal, kelle meeles osaleme kogu oma tõese teadmise, armastuse ja teenimisega ja kelle ilmutamine meis endis minast loobumise teel on meie elu kõrgeim eesmärk. * * Ajast, mil elumaailma ähmane teadvuse-udukogu tugevnes minakeskuseks Inimeses, hakkas Inimese ajalugu avama oma kiiresti üksteisele järgnevaid peatükke, sest see ajalugu kujutab endast erinevates vormides antavate tarmukate vastuste lugu Inimese teadlikult minalt tulevale küsimusele: "Kes ma olen?" Inimene pole ei õnnelik ega rahul, nii nagu on seda loomad; sest tema õnn ja rahu sõltuvad tema vastuse tõesusest. Loom elab edukalt oma loomust rahuldavas füüsilises külluses. Kuid tuntud on see tõde, et oma tõe leidmiseks peab Inimene käituma kui inimene. Tema aga on ülimalt hämmeldunud ning küsib segaduses: "Mis tähendab käituda inimesena? Kes ma olen?" Inimesel on läinud sajandeid oma tõelise loomuse tundmaõppimiseks, ja ikka veel pole ta jõudnud mingile järeldusele. Ta loob keerulisi religioone, et vaatamata oma loomulikele kalduvustele veenda end paradoksis, et ta pole see, kes ta on, vaid et ta on midagi enamat. Nende püüdluste juures on tähtis just see fakt, et iseenese tõeliseks tundmaõppimiseks kasutab Inimene pilti olendist, kes on küll temast tõelisem, kuid kellega ta siiski on suguluses. Need religioonid erinevad oma detailide ja tihti ka moraalse tähtsuse poolest, kuid kõigis neis on üks ühine tendents. Nimelt otsivad inimesed neis ühest oma loomult antropomorfsest isiksusest omaenda ülimat väärtust, mida nad nimetavad jumalikuks. Tuleb tunnistada, et niisugune inimlik element toob meie religiooni mentaliteedi, mis võib tihti teha mõistuslikult rumalaid, moraalselt laiduväärseid ja esteetiliselt eemaletõukavaid vigu. Kuid need vead on vaid valed vastused; nende vastu tuleb võidelda ja need kõrvaldada. * * Seda erilist mentaliteeti, mis Indial on oma religioonis, selgitab sõna Jooga, mis tähendab "ühenduma". Ühendus on tähtis mitte omamise, vaid olemise valdkonnas. Tõde saavutada tähendab tunnistada tõe eraldatust, kuid tõene olla tähendab saada tõega üheks. Käsitledes meie suhteid Jumalaga, tõotavad mõned religioonid meile tasu, siis kui hoiame need suhted õigetena. Tasul aga on oma objektiivne väärtus. See annab meile väljaspool meid põhjuse käia ettemääratud teel. Meilgi Indias on niisuguseid religioone. Kuid kõrgemale astmele jõudnud inimesed taotlevad oma teostumist ühenduses Narajanaga, Inimese ülima, jumaliku Tegelikkusega. Meie ei saa ühineda selle vaimuga meele kaudu. Sest meel kuulub inimorganismi majandusosakonda. Meel hoiab meie teadvust hoolega omaenda mõistuspiirkonnas, lubades meil selle ulatuses suhelda nähtumusmaailmaga. Jooga eesmärgiks aga on aidata meil ületada just neidsamu Meele poolt püstitatud piire. Ja kui me need ületame, siis täitub meie sisemina rõõmuga, mis näitab, et niisuguse vabanemise kaudu astume kokkupuutesse Tegelikkusega — eesmärgiga omaette ja seega õndsusega. Inimese religioon, tema lõpmatuseteostamine, alustas oma rännakut isikusetust djausest, "taevast", kus avaldab end valgus, tuli seejärel Elu juurde, kes esindab eneseloomise jõudu ajas, ja jõudis lõpuks purušasse, "Isikusse", kelles elab ajatu armastus. See Isik on surematu, kelles on individuaalse isiku tõde. Tema kohta öeldakse "See on jumalik olend, maailmatöötaja, Suurvaim, kes igavesti elab igiomasena kõikide inimeste südames". Meie ühendus Olendiga, kes tegutseb kogu maailmas ja elab inimeste südames, ei saa olla passiivne. Et olla Temaga ühenduses, tuleb meil loobuda isekast tööst ja saada visvakarmaks, "maailmatöötajaks": me peame töötama kõikide heaks. Iga hea töö, kui väiksemahuline see ka poleks, on oma loomult kõikehõlmav. Selline töö aitab meil saada Visvakarmaks. Et olla üks selle Mahatmaga, "Suurvaimuga", tuleb meil viljelda endas niisugust hingesuurust, milles samastume oma hinges mitte ainult omaenda rahva, vaid kõikide rahvaste hingega. Olles helde, hea ja armastav, ei avalda me mitte Lõpmatut, kes elab tähtedes ja kaljudes, vaid Lõpmatut, kes avaldub Inimeses. Buddha õpetus räägib Nirvaanast kui kõrgeimast eesmärgist. Et mõista Nirvaana tegelikku iseloomu, peame tundma ta saavutamise teed, mis kulgeb mitte ainult kurjadest mõtetest ja tegudest loobumise, vaid ka armastuse eest kõikide piiride kõrvaldamise kaudu. * * Kõikidel aegadel on meie suured prohvetid saavutanud endas hingevabaduse — inimeste kõikehõlmava vaimse suguluse teadvuse. Ometi on inimrassides nende individuaalse eraldatuse ja väliste geograafiliste tingimuste tõttu kujunenud talumatult isekas mentaliteet. Otsides instinktiivselt tõde religioonist, on nad jätnud religiooni kas kiratsema või vigastanud seda omaenda rassimeele primitiivsete moonutuste valuvormis, või sulgenud oma Jumala kindlalt templimüüride vahele ja pühakirja teksidesse. Üks selle mõjuvaid põhjusi, meie geograafiline eraldatus, on nüüd peaaegu täielikult kadunud. Seepärast ongi saabunud aeg, mil me tõe ja tõeviljana saavutatava rahu nimel ei tohi lasta oma Jumalaideel enam ebaselgena formaalsete riituste ja teoloogia uttu jääda. Inimrassid ei saa enam iial minna tagasi oma ainulaadsuse kõrgemüürilistesse kantsidesse. Täna on nad seatud silmitsi üksteisega nii füüsiliselt kui ka mõistuslikult. Inimajaloo ühelgi perioodil pole levinud niisugust moraalse pahelisuse epideemiat, pole pinnale kerkinud niisugust kõikehõlmavat kadedust, ahnust, vihkamist ja vastastikust kahtlustamist. Iga rahvus, nõrk või tugev, unistab pidevalt sellest, kuidas muuta end vägivaldselt ning täielikult kahjutoovaks teistele. Selles galopeerivas kahjustamisvõistluses, põhjatu sügaviku nõlval, ei söanda ükski rahvus ei sammu aeglustada ega peatuda. Kõikidel elualadel on poliitikakirg võtnud endale loova isiksuse koha. Teame hästi, et kui ahnuse eesmärgiks on materiaalne kasu, siis ei saa sel tulla lõppu. See on kui nõdrameelne, kes ajab silmapiiri taga. Jätkuv rahamiljonite paljundamise võistlus muutub tuima tühisuse tõkkejooksuks, milles on küll tõkked, puudub aga eesmärk. Selle paralleeliks on võitlus materiaalsete relvade abil, mida peab pidevalt lisaks valmistama ja kohutavuse sepistamisel üha uusi hävinguperspektiive avama ning üha uusi hullumeelsusvorme esile manama. Nii näib siis nüüd olevatki alanud tohutult võimsa Mõistuse seljas ratsutava purjus Kire viimane saatuslik seiklus. Peaaegu religioosse tulisusega on inimesed seni harrastanud endas rassilise eraldatuse poolt kujundatavat mentaliteeti; poeedid on valjuhäälselt hoobeldes kuulutanud oma populaarsete võitlejate vägitegudest; rahamehed on halastust ja häbi tundmata tegelnud süümepiinadeta ning vilunult taskuvargusega; diplomaadid on levitanud valesid, lõikamaks kontsessioone omaenda ohvrite rüüstatavast tulevikust. Äkki aga näeme, et erinevaid rasse eraldanud müürid on varisenud ning me seisame silmitsi üksteisega. Täna, enam kui iialgi enne meie ajaloos, vajame vaimse võimu abi. Inimlikkuse Jumal on jõudnud kokkuvarisenud rahvusetempli väravale. Ma palun lihtsa usuga inimesi, kus nad maailmas ka ei elaks, uskuda seda, et tark ja auväärne olla on palju parem, kui olla kaval ja kõrk. Me peame kindlalt tundma ära selle, et niisuguseid valitsejaid ei taluta enam uues maailmas, mis juba soojendab end meie meele avalas päikesepaistes ja hingab elu vaba õhku. Veel kord palun ma, et meie — Ida ja Lääne "unistajad" — usuksime kindlalt Elusse, kes loob, mitte aga Masinasse, mis konstrueerib; et me usuksime võimu, mis varjab oma jõu ja õilmitseb ilus, mitte aga võimu, mis käärib üles käised ja muudab end talumatuks. Tundkem ära, et Masin on vaid siis hea, kui ta abistab elu, mitte aga siis, kui ta teda ekspluateerib; et Teadus on vaid siis suur, kui ta hävitab kurjust, mitte aga siis, kui astub kurjusega riivatusse liitu. * * Lubage mul lõpetada bengali baüli sekti lauluga, mis on üle sajandi vana ja milles poeet laulab igavesest ühendusseosest Lõpmatu ja lõpliku hinge vahel, millest ei saa tulla mingit muktit, sest armastus on ülim, ja vaid vastastikune suhe muudab tõe täielikuks; absoluutne sõltumatus aga on äärmise orjalikkuse tühjus. Laul kõlab nii: "Igastuid õitseb hingelootos, millesse mina olen seotud niisamuti nagu Sinagi ja millest ei saa põgeneda. Pole lõppu ta õielehtede avanemisel ja nektargi on temas nii magus, et Sina kui võlutud mesilane ei saa iialgi hüljata teda, ja seepärast oled Sina seotud ja minagi olen seotud ning muktit pole kusagil." * * |