Luuletused
(Bengali keelest tõlkis Stella Noa)
Kogu "Lekhon" ("Kirjapalad"), 1926.
Mu armastus kui päiksevalgus
Sind ümbritsegu
ja andku valgustatud vabadus.
* *
Kunstnik: Uljas Aus.
1878; ajakiri "Balok", ("Poiss"), 1884.
Ütle, roosineiu, ütle mulle,
armsaim, millal puhked õitsele.
Lilli õitseb kõikjal, kuu naerab õrnalt,
tuul puhub tasa, lind laulab malbelt puul —
armsaim, millal puhked õitsele?
Koiduaal kastepiisad langevad, õhtul hingub lõunatuul,
nii palju lilleõisi siin —
eemalt puude tagant õhtutäht Sind näha tahab.
Tuul tuleb kaugelt, palju kimalasi naasnud Sinu juurde,
ja noored võrsed tõstnud oma pilgu —
küsides, kas nüüd me kohtume,
armsaim, millal puhked õitsele?
* *
Kogu "Šonar tori" ("Kuldne vene"), 1893.
KIIK
Mina hingega hakkan mängima surmamängu
täna keskööl.
Pidevalt sajab, taevas on pime;
kõikjal, näe, nutab kõik paduvihma —
ja raevukad lained tõukavad parve kohutava hooga.
Oleme jätnud oma unenägudesängi
ja kiigume öösi.
Oo, kui vaimustunud täna on tuuled, taevas ja meri!
Anna hoogu, hoogu!
Naeruga maru tagantpoolt
annab meeletu hoo.
Kui tuhandete jakšalaste vali kisa
paisub taevas ja maal meeletu, joobunud müha.
Anna hoogu, hoogu!
Nüüd ärkab mu hing ja mu najale
istuma tõuseb,
liibub värisedes
tugevasti mu rinnale.
Julmas, suures austamisõnnes tuksub ta süda.
Hirmust ja rõõmust erutatud hing
on mu rinnal.
Ah, nii kaua teda hoidsin suure hoolega
sängis.
Et valu ei tuleks, et kurbus ei ärkaks,
tegin suure andumusega
abielusängi talle lilledega.
Sulgesin oma salakambri ukse
ja hoidsin teda suure hoolega.
Kui väga hellitasin teda ja suudlesin silmi
õrnusega.
Panin ta kõrvale oma pea ja sosistasin pehmelt
nii palju armsaid sõnu temale,
kuuvalgetel öödel ümisesin laule;
kõike head andsin alati temale
õrnusega.
Lõpuks väsis ja loidus õnnesängil mu hing
mu innust.
Puudutused enam ei äratanud teda,
lillepärg ta rinnal lamas raskena.
Poolunes segunesid päevad ja ööd,
valutu rammetus imbus ta südamesse
mu innust.
Oma armsaima vastu õrn, tunnen, et kaotan ta
ega saa uuesti leida.
Pulmalamp kustub kohe,
vaatan ringi rahutu pilguga:
kuivanud õisi on kogunenud palju;
sügavas unemeres vaevleb ning võitleb
tema, keda otsin ma.
Seetõttu tunnen: tuleb mängida uut mängu
täna öösi.
Kahekesi haarame nööridest kinni ja istume
teineteise ligi surmakiigele.
Tuhiseb torm ja valju naeruga annab hoogu —
kahekesi hakkame mängima kiikumismängu
mu hinges keskööl.
Anna hoogu, hoogu!
Anna hoogu, hoogu!
Puhkegu selles ookeanis maru!
Tagasi oma naise olen saanud, mu käte vahel ta.
Mu armsaima äratas hävingumüra.
Südameveres kerkis tal taas tohutu lainetus.
Sees ja väljas ärkas ääretu vaimustus.
Tal lendlevad juuksed, lehvib loor,
kahiseb tuules metsaõite-pärg.
Kõlisevad käevõrud, jalavõrud — meeletu jõud.
Anna hoogu, hoogu!
Tule, maru, mu hing-naiselt
kõik katted rebi maha!
Röövi talt riided ja loorid, võta ta paljaks.
Anna hoogu, hoogu!
Silmast-silma mu hinges nüüd
hirmu ja häbita teineteist tunneme,
rind rinna vastas teineteist embame
armastusest vallatuina.
Anna hoogu, hoogu!
Une hävitanud, nüüd
välja on tulnud kaks meeletut.
Anna hoogu, hoogu!
* *
Kogu "Gitobitan" ("Laulude aed"),
III osa "Prem" ("Armastus"), 1932.
Pole enam aega, vari on langenud maale.
Nüüd tuleb minna jõele täitma oma kannu.
Veevoolu muusika muudab nukraks õhtutaeva,
ah, oma vulinaga kutsub see mind teele.
Nüüd pole enam kedagi käimas üksildasel rajal.
Armastusejõel kerkivad lained, tõusnud on tuul.
Ma ei tea, kas tulen tagasi ja keda kohtan täna —
seal silla juures venes mängib vinat mu Valitseja.
* *
Kannatust on täis saanud karikas, võta see, võta,
süda rebenes ning temast voolama hakkas, joo seda, joo.
Rinnas täis südame-anumat kandes, rändasin läbi kogu öö,
võta see, võta täna ao-aal, armsaim, oo, armsaim.
Lootuse värvi jälle värvus südamelaine,
karikas lahkelt oma punastele huultele tõsta, oo, tõsta.
Segunegu selles joogis Sinu hingus ja uue ao õiearoom —
oma hellade silmade sära selle peale saada, oo, saada!
* *
Kogu "Gitobitan" ("Laulude aed"),
I osa "Pudza" ("Palveldajad"), 1931
Laulan Sinu laulu, anna mulle vina,
kuulan Sinu sõnu, anna igavikumantra.
Teenin Sind, anna kõrgeim vägi,
vaatan Sind, anna vankumatu andumus.
Talun Sinu lööke, anna võimas vastupidavus,
kannan Sinu lippu, anna kestev kindlameelsus.
Hõlman kogu kõiksuse, anna hingevägevus,
teen endast kerjuse, anna armastus.
Tulen Sinuga, anna oma parem käsi,
võitlen Sinu lahingus, anna oma varustus.
Ärkan Sinu tõesse, anna selleks tõmme.
Loobun maise õnne orjusest, anna, anna selleks edu.
* *
Kui uni lõpeb koidua’al,
täida mu hing õnnepäiksega.
Hoia mind oma töös,
uueks mu elu muuda!
Oma majaukse lahti teen,
kutsu mind enda juurde.
* *
Päeval ja ööl vaata Tema poole.
Õide läeb hing Tema ülistuslaulust.
Vaata enda sees Tema ilusat nägu,
unusta valu Tema armastamisõnnest.
* *
Südametempli uksel kõlab õndsusepasun.
Sada õnneleeki valgustavad templit,
õhkub puhast õrna õielõhna.
* *
(Inglise keelest tõlkis Stella Noa.)
Kogu "Armastaja and", 1918.
Kus on sinu jaoks turg, mu laul? On ta seal, kus õpetlased
saastavad suitsuga suvist tuulevinu; kus mehed vaidlevad lõputult selle
üle, kas nafta sõltub barrelist või barrel naftast; kus kolletunud
käsikirjad vaatavad kurjalt elu välejalgse tühisuse poole? Mu laul hüüab
valjult: "Oh, ei, ei, ei!"
Kus on sinu jaoks turg, mu laul? On ta seal, kus rikka uhkus ja
ihu kasvavad tohututeks marmorlossis, kus ta raamatud riiulitel on
riietatud nahka ja värvitud kullaga ja tolm nendelt orjade poolt pühitav,
nende neitsilikud leheküljed pühendatud tundmatule jumalale? Mu laul ahmib
õhku, öeldes: "Oh, ei, ei, ei!"
Kus on sinu jaoks turg, mu laul? On ta seal, kus istub noor õppur,
pea kallutatud raamatute kohale ja meel ekslemas nooruse unelmatemaal; kus
proosa luusib töölaual ja poeesia varjub südames? Kas meeldiks sul mängida
peitust selles tolmuses segaduses? Mu laul vaikib, kartlikult kõheldes.
Kus on sinu jaoks turg, mu laul? On ta seal, kus noorik teeb
koduseid töid, joostes vabadel hetkedel magamistuppa ja võttes padja alt
luuleraamatu, mida ta lapsuke kohtles nii julmalt ja mis on nii täis ta
kiharate lõhna? Mu laul ohkab sügavalt, värisedes ebamäärasest igatsusest.
Kus on sinu jaoks turg, mu laul? On ta seal, kus iial ei jäeta
linnulaulust nootigi kuulmata, kus ojavulinasse suhtutakse hardusega, kus
kõik maailma lautokeeled valavad vihmana oma muusikat kahe võbeleva südame
peale? Mu laul pahvatab välja, hüüdes: "Jah, jah!"
* *
Kogu "Üleminek", 1918.
Rõõmusta!
Sest Öö ahelad on katkenud, unenäod kadunud.
Sinu sõna on käristanud katki oma katted, hommikupungad puhkenud;
ärka üles, oo magaja!
Valguse tervitused levivad Idast Läände,
Ja kokkuvarisenud vangla vallidelt kerkivad hõiskavad Võidulaulud!
* *
Olen tulnud Su juurde, et saada Su puudutus, enne kui alustan oma
päeva.
Puhaku Su silmad viivuks mu silmadel.
Lase mul võtta kaasa oma töösse see kindlus, et Sina oled mu
seltsiline, mu sõber.
Täida mu meel oma muusikaga, et ta peaks lärmikõrbe läbides lõpuni
vastu!
Suudelgu Su Armastuse päikesepaiste mu mõtete tippe ja viivelgu mu
eluorus, kus valmib viljasaak.
* *
Mängigu Su armastus mu hääles ja puhaku mu vaikimises.
Mingu ta läbi mu südame kõikidesse mu tegemistesse.
Säragu Su armastus mu une pimeduses ja koitku mu ärkamises.
Põlegu ta mu soovide leegis.
Ja voolaku mu enda armastuse kõikides vooludes.
Lase mul kanda Su armastust oma elus, nii nagu kannel oma muusikat
kannab, ja viimaks oma eluga ta Sulle tagasi anda.
* *
Kogu "Noor kuu", 1913.
LAPS-INGEL
Nad käratsevad ja kaklevad, kahtlevad ja ahastavad ega näe oma
naaklustele lõppu.
Tulgu sinu elu nende sekka nagu valguseleek, mu laps, kindel ja
puhas, ning, tehes neile rõõmu, viigu nad vaikusse.
Nad on julmad oma ahnuses ja kadeduses, nende sõnad on kui
peidetud noad, mis janunevad verd.
Mine ja seisa nende tigedate südamete sekka, mu laps, ja langegu
su leebe pilk nendele nagu andestav õhturahu päevavõitlusele.
Las nad näevad su nägu, mu laps, ja nii saavad teada kõikide
asjade mõtte; las nad armastavad sind ja nii armastavad teineteist.
Tule ja võta istet Piiritu põues, mu laps. Päikesetõusul ava ja
tõsta üles oma süda õitsva lillena, ja loojangul langeta pea ning vii
päeva palveldus vaikides lõpule.
* *
VIIMANE TEHING
"Tule ja palka mind," hüüdsin, minnes hommikul mööda kividega
sillutatud teed.
Kuningas tuli sõjavankris, peos mõõk.
Ta võttis kinni mu käest ja ütles: "Palkan su oma võimu eest."
Aga ta võim polnud midagi väärt, ja ta sõitis sõjavankris ära.
Majad seisid keskpäeva kuumuses, uksed kõik kinni.
Kõndisin piki looklevat külatänavat.
Üks vana mees tuli välja oma kullakotiga.
Ta kaalutles ja ütles: "Palkan su oma raha eest."
Üksteise järel kaalus ta oma münte, aga mina pöördusin ära.
Oli õhtu. Aiahekk õilmitses üleni.
Kena neiu tuli välja ja ütles: "Palkan su oma naeratuse eest."
Aga ta naeratus luitus ja sulas pisaraiks, ja ta läks üksinda
pimedusse tagasi.
Päike sätendas liival ja lained murdlesid üleannetult merel.
Üks laps istus seal, mängides teokarpidega.
Ta tõstis pea ja paistis mind tundvat ning ütles: "Palkan su
eimillegi eest."
Tänu tehingule, mille sõlmisin lapsega mängus, olen sellest peale
vaba.
* *
|