KUNSTNIKU KREEDO Rabindranath Tagore 1924—1926 (Katkendid valis S.Noa.) Sündisin 1861. aastal; ajaloos pole see aasta millegagi tähelepanuväärne, aga ta kuulub sellesse suurde ajajärku, mil Bengalimaa elus liitusid kolme liikumise voolud. Nendest üks, religioosne, püüdis taasavada vaimse elu kanalit, mis oli pika aja jooksul ummistunud materialistliku uskumusteliiva ja -prahiga. Olles formaalsed ja materialistlikud, koondasid need uskumused kogu tähelepanu välisele kombestikule, millel puudus vaimne sisu. Tol ajal arenes teinegi sama tähtis liikumine. Bengalimaal toimus kirjanduslik revolutsioon. Millist ilusat pilti ilmutas kirjandus siis meile, kui ta ärkas üles kogu oma jõus ja kauniduses! Umbes samal ajal algas meie kodumaal veel üks liikumine — rahvuslik. See polnud täielikult poliitiline, sest selles kehastus meie rahva vaim. Selles väljendus nördimus solvangute pärast, mida meile pidevalt näkku paiskasid tulnukad Läänest, kellele tol ajal eriti meeldis jagada rahvaid headeks ja halbadeks, sõltuvalt sellest, kas need sarnanesid nendega või mitte. Tunne, et meid põlatakse ja tuntakse üleolekut, alandas meid pidevalt ja kahjustas tõsiselt meie kultuuri. Tolleaegsed noored teatasid, et tõeline originaalsus ei seisnevat mitte selles, et saavutada oma elus tegelikkuse südames peituv tõerütm, vaid hoopis täidlastes huultes, mingitud põskedes ja paljastatud rindades. Rahvuslik liikumine aga astus julgelt välja nende kaasmaalaste vastu, kes uhkustasid Läänelt ülevõetuga. Kõigist neist tollal arenevast kolmest liikumisest võtsid aktiivselt osa meie pere liikmed. Meid pagendati ühiskonnast vabameelse suhtumise pärast religiooni, ja seetõttu nautisime pagendatute vabadust. Omaenese mõtte- ja hingejõuga pidime ehitama omaenda maailma. Sündisin ja kasvasin nende kolme liikumise kokkuvoolu atmosfääris. Olin sündinud perekonda, kes pidi elama omaenda erilist elu, mis õpetas mind lapsepõlvest peale taotlema eneseväljendamist omaenda kriteeriumide järgi. * * Poeesia elab juba iidsetest aegadest nende rahvaste südames, kes tunnevad vajadust väljendada oma tundeid täiuslikus vormis. Sel ajal, kui ma esmakordselt poeedina avalikkuse ette astusin, ammutasid me haritlaste hulgast pärinevad kirjanikud inspiratsiooni inglise kirjandusest. Arvan, et minul vedas, kui ma ei saanud niisugust kooliharidust, mida peetakse auväärsest perekonnast pärit noormehele hädavajalikuks. Ja ehkki ma ei saa väita, et oleksin jäänud päriselt kõige selleta, mille mõju all tol ajal elasid teised noored, pääses mu looming ometi jäljendamise harjumusest. Oma luuletustes, sõnadevalikus ja ideedes allusin vaba fantaasia tujudele, mistõttu sain õpetatud kriitikute range kriitika ja pilkajate põlgliku naeru osaliseks. Oma kirjanduslikku karjääri alustades olin naeruväärselt noor; tegelikult olin noorim nende hulgas, kes astusid kirjanikuteed. Siis polnud mul ei küpsuse ega lugupidamist vääriva ingliskeelse hariduse kaitsekilpi. Oma eraldatuses, rohkem küll põlatuna kui kiidetuna, saavutasingi vabaduse. Järk-järgult sain vanemaks — tegelikult pole see ju minu teene. Järk-järgult ja vaid harva kelleltki toetust leides, raiusin endale läbi pilkamise teed tunnustamisse, milles kiituse ja laituse suhe oli peaaegu niisamasugune nagu maismaa ja vee suhe meie planeedil. Nooruses muutis mind vapraks mu varane tutvus vanaaegse višnuistliku luulega, millel on eriliselt vaba rütm ja julge väljendusviis. Olin siis 12-aastane, kui need värsid trükis ilmusid. Pean tunnistama, et suurem osa sellest luulest oli erootiline ning poisile mitte päris sobiv. Kuid mu kujutlust haaras nende ridade vormiilu ja muusika; nende tuline, iharust täis hingus kandus mu meelest mööda, jättes ta puudutamata. Mu kirjandusteedel rändamisel oli veel teinegi põhjus. Isa oli uue religioosse liikumise juht; see oli range monoteism, mis põhines Upanišadide õpetusel. Bengallastest kaasmaalased pidasid mu isa arvatavasti sama hulluks või hullemakski veel kui kristlast. Seepärast tõugati meid ühiskonnast täielikult välja, ja see ilmselt päästiski mu teisest õnnetusest — meie mineviku pimedast jäljendamisest. Enamus meie pereliikmetest oli mingil viisil andekas — ühed olid maalikunstnikud, teised poeedid, kolmandad muusikud; ja kogu majas valitses loominguvaimust läbiimbunud atmosfäär. Varasest lapsepõlvest peale tunnetasin sügavalt looduse ilu, lähedast seost puude ja pilvedega, ning kogu mu olemus helises kaasa aastaaegade muusikale. Samal ajal olin eriliselt tundlik ka inimliku headuse suhtes. Ja kõik see ihkas väljendumist, ja loomulikult tahtsin seda omal viisil väljendada. Püüdsin olla truu oma tunnetele, ehkki olin liiga ebaküps, panemaks neid kaunisse vormi. Nüüd olen saanud kuulsaks oma kodumaal, aga tänaseni suhtub osa kaasmaalastest minusse vaenulikult. Mõned ütlevad, et mu värsid ei pärine rahvuslike traditsioonide südamest, teised kurdavad, et nad ei mõista neid, kolmandad leiavad, et need on kahjulikud. Mis puutub muusikasse, siis on mul õigus nimetada end muusikuks. Olen loonud palju laule, rikkudes kõiki üldtunnustatud kaanoneid; ja head inimesed tunnevad pahameelt minusuguse inimese häbematuse üle. Arvatavasti on see aga parim viis luua kunstivallas, sest inimesed väljendavad küll oma pahameelt, kuid laulavad siiski mu laule, ehkki mitte igakord õigesti. Võin kõhklematult öelda, et mu laulud on leidnud tee mu kodumaa südamesse, et nad õilmitsevad koos õitega, millest kodumaa on nii rikas, ja tuleviku-inimesed hakkavad neid laulma oma rõõmu- ja kurbuse- ja pidupäevil. Sündisin perekonda, mille liikmed taaselustasid meie maal suure religiooni, mis põhineb India tarkade õpetusel Upanišadides. Mina ise aga ei suuda oma erilise meelelaadi tõttu tunnistada ühtegi religioosset õpetust ainuüksi seepärast, et mind ümbritsevad inimesed peavad seda õigeks. Ma ei suutnud isegi mõtelda, et peaksin religiooni aktsepteerima ainult sellel põhjusel, et kõik, keda usaldan, usuvad selle väärtusse. Minu religioon on oma olemuselt poeedireligioon. Ta tuleb minusse läbi nendesamade nähtamatute ja tundmatute kanalite, kust mu muusikainspiratsioongi. Mu religioosne elu kulgeb sedasama saladuslikku arenguteed, mida mööda liigub ka mu poeedielu. Loodan, et annate mulle andeks ega pea mind kiitlejaks, kui ütlen, et mul on luuleand — eneseväljendamisvahend, mis hüüab vastu igale tundesügavusest tulevale hingusele. Lapsepõlves õnnistati mind suure tundlikkusega, mis reageerib ümbritseva looduse ja inimeste maailma võnkumisele. Mind õnnistati imestamise võimega, mis annab lapsele õiguse minna olemise südames peituvasse saladuste varakambrisse. Vältisin koolitunde, sest need tõmbasid mind toorelt eemale ümbritsevast maailmast — mu sõbrast ja kaaslasest; ning 13-aastaselt vabastasin end haridussüsteemi haardest, mis püüdis hoida mind koolitöö kivimüüride vahel vangis. Mu teadvus ei jäänud iial osavõtmatuks mind ümbritseva maailma nähtuste suhtes, mis on kahtlemata väga tähtis. Pilved ja lilled rääkisid minuga vahetult ja sellest jätkus mulle täielikult, et mitte olla nende vastu ükskõikne. Praegugi on mul meeles see päev, mil, jõudnud koolist koju, astusin sõidukist välja ja äkki nägin meie maja ülemise terassi taga taevas tihedaid pilvelaamu, mis heitsid maale külluslikku jahedat varju. See ime ja piiritu heldus täitsid mind rõõmuga — vabadusega, mille saavutame lähima sõbra armastuses. Tunneme Tõe ära muusika järgi, rõõmu järgi, millega ta tervitab tõde meis endis. Ja see ongi religiooni tõeline alus, mitte aga mingid dogmad. Olen juba öelnud, et me ei tunneta valgust mitte eetrivõngetena ja et hommik ei oota, et teadlane esitleks teda meile. Täpselt niisamuti puudutame lõpmatut tegelikkust meis endis alles siis, kui saavutame puhta tõelise armastuse ehk headuse. Kordan: minu religioon on poeedireligioon. See on mu sisemise nägemise, mitte aga teadmiste vili. Mu hing on puudutanud Lõpmatut ja tunnetanud rõõmuvalguses sügavalt ta olemust. Upanišadides on öeldud, et meie mõistus ja sõnad ei suuda tungida ülimasse Tõesse, ja inimene, kes tunneb seda, vabaneb tänu vahetule hingerõõmule kogu hirmust ja kõikidest kahtlustest. Öösel pimedas komistame asjade otsa ja tunneme valusalt, et need on eraldi. Päev aga avab meie ees selle suure ühtsuse, mis hõlmab meid kõiki. Inimene, kelle teadvusevalgus on pesnud puhtaks ta sisemise nägemise, tunnetab kohe vaimset ühtsust, mis valitseb ülimana kõikide rassierinevuste üle, ja kui ta mõistus kohtab inimkonnas eraldatusenähtusi, siis ei pea ta neid viimseteks. Niisugune inimene teab, et rahunemine saabub vaid harmoniseerumise kaudu tõega, mitte aga mingite eriliste välistingimuste abiga. * * Brahma heldus on piiritu, ja see väljendub maailma igaveses kulgemises. Kõikidest Maal elavatest olenditest on vaid inimesel oma vajadusi ületavat elu- ja hingejõudu, ja see paneb teda looma loomise enda pärast. Nagu Brahma nii tunneb inimenegi rõõmu teostest, mida ta ei loo mitte vajaduse pärast, ja mis seepärast ei peegelda mitte ta lootusetut viletsust, vaid ta küllust. Normaalse häälega saab rääkida ja isegi karjuda, see tähendab, teha seda, mida nõuab meilt argielu. Eriliselt ilusa ja väljendusrikka häälega aga saame laulda, ja tunda sellest rõõmu. Kunst avab inimese elus rikkuse, mis püüdleb täiuslike vormide vabadusele — antud juhul eesmärgile iseeneses. Kõik tardunu ja jäigastunu on vaid olemas, kuid ei ela. Elu on lakkamatu looming; elus on ülemäärajõud, mis tulvab kitsastest Täna ja Praegu piiridest üle ja püüab lakkamatult väljendada end mitmesuguste vormidena. Meie kehas on elutegevuseks vajalikud organid, aga keha pole pelgalt mao-, südame-, kopsude- ja peaajuhoidla. Keha on kujund ning ta suurim väärtus on see, et ta saab väljendada meie isiksust. Tal on värv, vorm, liikumisvõime; need omadused tunduvad enamasti liigsed, sest neid ei lähe vaja mitte enesesäilitamiseks, vaid eneseväljendamiseks. Ümbritsevat maailma tunnetades, tunneb "mina olen" kõiges oma avarust, oma lõpmatust. Me piiratuse ja paljude pisimurede tõttu jääb suur osa meid ümbritsevast maailmast kahjuks tähelepanu-valguse poolt valgustamata; kõik näib meile udusena, möödub meist varjudekaravanina, öise maastikuna valgustatud kupee akna taga. Teame küll, et välismaailm eksisteerib ja et see pole sugugi vähetähtis fakt, kuid sel hetkel on rongivagun meile siiski palju tähtsam. Kui me hingevalgus saaks kogu eredusega valgustada kasvõi mõnegi maailma arvukatest asjadest ja tegelikustada need meie jaoks sel viisil, siis pöörduksid need asjad pidevalt me loova teadvuse poole ja nõuaksid endi väljendamist; sest nad eksisteerivad sellessamas kuningriigis, kus püüame saavutada omaenda "mina" tegelikku väärtust. Fakti, et m e i e o l e m e, tõestab fakt, et ka kõik teised o n ja et "mina olen" minus ületab oma lõplikkuse piirid kohe, kui tunnetab end sügavalt kellegi teise "mina olen’is". Niisugune lõplikkuse piiride ületamine teeb rõõmu — rõõmu, mida annab ilu, armastus ja ülevus. Loobumine ja eneseohverdamine annavad veelgi enam tunnistust lõpmatuse tunnetamisest. See selgitab ka rõõmu, mida ammutame kõikidest kunstidest; tõelised kunstiteosed tugevdavad ühtsusetunnet — meis endis oleva ühtsusetõe tunnetamist. Minu isiksus pole midagi muud kui elava ühtsuse tunnetatav printsiip. Isiksus, kes suudab tunnetada Ühtset, väljendab seda tunnetust ühtsete asjade, mõtete ja tegudena. Isiksuses olev ühtsuseprintsiip väljendub ilusas või inetus näos või pildis, luuletuses, laulus, iseloomus, ideede või nähtuste harmooniana; ja kõik see saab selgelt tajutavaks tegelikkuseks ja järelikult valmistab rõõmu. Ebakõla moonutab isiksuse kujutlust tegelikkusest, mis avaldub täiuslikult ainult täielikus harmoonias isiksusega, sest ebakõla on vastuolus selle kujutluse aluseks oleva ühtsusega. Kõiki teisi fakte tunnetame, neid järk-järgult kogedes, kusjuures niisugune kogemine teeb üha uute avastuste tõttu pidevalt läbi vastuolulisi muutusi. Nii ei saa me iial olla kindlad, et oleme millegi iseloomu lõpuni tunnetanud. Aga nende faktide kogemisel tekib minus veendumus, mis mingeid tõestusi ei vajagi; veendumus, et kogu mu tegevuse allikaks on minu enda isiksus: see minu isiksus pole sõnadega väljendatav, aga et ta on tõeline, seda usun ma ülekõige. Ehkki kõik otsesed kaalutavad ja mõõdetavad tõendid tõestavad, et mu sõrmed, ja ei miski muu, tekitavad paberile tähti, ei kahtle ükski kainelt mõtlev inimene selles, et mu raamatuid ei loo mitte need mehaanilised liigutused, vaid minu olemus, mida saab tunnetada ainult armastuse kaudu ja ei kuidagi teisiti. Nii eristamegi oma isiksuse kahte poolt: üks kuulub ümbritseva keskkonna seaduste mõju alla, teine aga isiksuses oleva tahte alla. Isiksus — see on piiramatuse piiramine: isiklik ärkab Jumalas, siis kui Ta loob. Jumal piirab ennast omaenda seaduse piiridega; käib mäng — maailm, mis vaid suhetes isiksusega on tegelik. Asju ei erista me mitte nende olemuse, vaid nende nähtumuse järgi, või teiste sõnadega, selle järgi, kes neid vaatab. See ongi kunst, mille tõelisus ei avaldu mitte olemuses või loogikas, vaid väljendumises. Abstraktne tõde võib kuuluda teadusele ja filosoofiale, kuid tegelik maailm kuulub kunstile. Maailm kui kunst on Ülima Olendi mäng, kes joovastunult loob kujundeid. Püüdke lahutada üks kujund algosadeks — see libiseb teil käest ega ava iial oma nähtumuse igavikulist saladust. Püüdes avastada eluskoes peituvat elu, leiate süsinikku, lämmastikku ja paljut muudki, millel pole eluga mingit sarnasust, aga elu ennast te ei leia. Nähtus ei lase otsustada enda üle oma välise struktuuri põhjal. Võite nimetada seda maajaks — illusiooniks, ja teeselda, et ei usu seda, aga suurt Kunstnikku, illusiooniloojat, see ei liiguta. Sest kunst ongi maaja ja tal pole mingit muud seletust, kui see, et ta näib sellena, mis ta on. Iial ei püüa ta varjata oma kättesaamatust; ta naerab isegi omaenda määratluste üle ja mängib peitust, kord varjates, kord näidates oma pidevalt muutuvat palet. See lakkamatu vabadusevoog — elu — leiab oma rütmi, pöördudes ikka ja jälle surma poole. Iga me päev, isegi iga me hetk on surm. Muidu oleks meie ees ilmetu surematusekõrb, lõpmatult tumm ja liikumatu. Niisiis, elu on maaja, nagu armastavad seda korrata moralistid, ta on ja teda ei ole. Leiame temas vaid rütmi, milles ta nähtavale ilmub. Niisamuti on kivimite ja mineraalidega. On ju teaduski tõestanud, et peamiseks erinevuseks elementide vahel on nende rütm! Kuld erineb elavhõbedast vaid oma aatomite ehituse teistsuguse rütmi poolest. Ja siin leiategi lava taga Kunstniku, kes valdab imepärast rütmi ja annab kehatule nähtuva keha. Mis on rütm? Rütm on liikumine, mida luuakse ja reguleeritakse harmoonilise piiramisega. See on kunstniku valduses olev loomisjõud. Kuni sõnad on rüütatud rütmitu proosa vormi, ei loo nad kuigivõrd kindlat tegelikkusetunnet. Anname neile aga rütmi, ja kohe värelevad nad oma ülevuses. Täiuslik rütm annab kunstiteosele omadused, mis on näivalt liikumatul, kuid tegelikult igavesti liikuval taevatähel; paneb ta sarnanema leegile, mis esmapilgul võib näida liikumatu, tegelikult aga kehastab liikumist. Suur maal elab igavesti, aga isegi kõige traagilisemad, rütmitud ajalehe-uudised on surnud. Niisugune on kunst. Vaid kunsti võlukepikese puudutus võib muuta surematult tegelikuks iga asja, sest seob selle meis oleva isiksusega. Seisame kunstiteose ees ja kordame: tunnen sind nagu iseennast, sina oled tegelik. Tundlikkus välismaailma suhtes ja vaimustus, mida teda tunnetades kogeme, vähenevad tunduvalt, kui ühiskonnas püstitatakse palju keerulisi eesmärke, mis tungivalt nõuavad enda saavutamist; kui meie teele kuhjuvad probleemid ja kui eluvoolu aeglustavad harmoniseerimisele mittealluvad asjad ja mõtted. Iga päevaga on üha selgem, et see on nii, eriti just käesoleval ajal, mil rohkem aega kulub elumugavuste omandamisele kui nende nautimisele. Nii on elu tegelikult maetud materiaalsete hüvede alla ja sarnaneb aiaga, kuhu müüri ehitamiseks veetakse telliskive. Kuhjatakse kokku palju telliskive ja tsementi; sellesse surnud asjade aeda tuleb kevad aga asjata, sest lilled seal enam ei kasva. Meie teadvus on nagu turist, kes jookseb ringi mööda odavaid poode, kus müüakse igasuguseid illusoorse väärtusega nipsasjakesi. See on sellepärast nii, et alalised mured summutavad teadvuse loomulikku tõmmet lihtsa elu poole. Me teadvuse poolt loodud kirjandus pistab pidevalt oma nina kõige sobimatumatesse kohtadesse, otsides ebatavalisi asju ja põnevust. Ta kulutab kogu jõu selleks, et originaalitseda. Ta muudab pidevalt oma stiili, otsekui oleks see kübaramood; ja ta loometeosed meenutavad pigem hästilihvitud terast kui õitsvat elu. Kirjanduslikud moed aga ammendavad end kiiresti ning harva on nende iseloom sügav. Kord sattus mulle kätte üks kaasaegne kirjandusteos, milles tähtede ilmumist taevasse võrreldi lööbe tekkimisega pimeduse paistetanud kehale. Ilmselt kartis autor kirjutada tähistaeva külmast ilust, et teda ei süüdistataks banaalsuses. Realismi seisukohalt on kujund, mida ta kasutas, sobiv ja seda võib nimetada selle häbitus jämeduses isegi julgeks. Aga see pole kunst — see on vingumine, midagi niisugust, mis meenutab kaasaegset reklaami, mis massi psüühikat tundes püüab võita massi tähelepanu. Luua jõu-illusioon, tuues esiplaanile anomaalia — kas pole see hingehalvatuse märk? Kaasaegne kunst kasutab kogu oma osavust, et hämmastada ja näidata ebatavalist, see annab aga tunnistust kujutlusvõime vähenemisest. Kui mingi ajastu kirjandus igati taotleb valele rajanevat vormi ja sisu uudsust, siis see tähendab, et see kirjandus vananeb, kalgistub ja seepärast igatseb sündsusetuse teravust ja ohjeldamatust. Olles väsinud korralikult tehtud peenardest, hakkab aednik, tundes austust moe türannia vastu ja tahtes vältida loomuliku rütmi inspiratsiooni, karmi otsustavusega püstitama kõikjale kunstlikke kaljusid. Mässu ülistamises väljendub seesama karjainstinkt, mis varem väljendus alandlikkuse ülistamises, ja mis viib sellessesamasse alandlikkusse, mida nüüd aga väljendatakse väljakutsuvalt. Mehelikkuse fanaatiline kummardamine viib lihaselisse atleetlusse, mis sobib küll tsirkusse, kuid ei anna tagasihoidlikku ja ühtaegu võitmatut rüütellikkust, mis õigusega pretendeerib kõikidel kunstialadel aukohale. Selle voolu kaitsjad räägivad tihti, et niisugune räuskava jämeduse ja odava sensatsiooni eksponeerimine on õigustatud. Nende meelest ei tule vältida realismi, isegi kui see on närudes ja haiseb. Kui see aga ei kuulu mitte teadusse, vaid kunsti, tuleb meil tõmmata piir realismi ja reaalsuse vahele. Õnnetuseks võib tihti kohata inimesi, kes usuvad, et see, mis neid tugevalt vapustab, avardab nende silmaringi rohkem kui tasakaalustatud ja ohjeldatud faktid, mille mõistmiseks tuleb ennast pingutada. On üsnagi tõenäoline, et jõudeaja puudumise tõttu niisuguste inimeste arv suureneb. Et saada endale stiimulit, mis nende arvates virgutab nende esteetilist tegelikkuse-tunnetust, tühjendatakse pimedaid seksuaalsuse-keldreid ja amoraalsuse-mürki müüvaid poekesi. Tegelikult aga peab kunstnik meenutama maailmale seda, et aina tõesemalt väljendudes, tunnetame tõde aina sügavamalt. Oma loometegevuses täidab inimene loodust omaenda elu ja armastusega. Ta kitsas, praktiline energia aga on loodusega vastuolus ja kihutab looduse inimesemaailmast välja, moonutades ja rüvetades loodust oma auahnete, värdjalike püüdlustega. Inimese enda poolt loodud maailm oma kõrvulukustava müra ja ülbusega lööb inimesele niisuguse maailma pitseri, millel pole midagi ühist isiksusega ja mis seetõttu on tegelikult mõttetu. Paljud suured tsivilisatsioonid surid välja inimlikkuse ebaõige väljendamise tõttu, selle tõttu, mida toidab nii rikkus ja inimese kiindumus materiaalsetesse hüvedesse, kui ka salgamise ja eitamise mõnitav vaim, mis tõkestab meie teed tõe juurde. Kunstnik peab kuulutama oma usku igavesse "jah’i", teatades: "Mina usun sellesse, et meie Maa kohal ja sees on ideaal, paradiisiideaal, mis pole mitte fantaasiavili, vaid vastupidi on just absoluutne tegelikkus, milles kõik eksisteerib ja liigub." Mina usun, et seda paradiisi võib näha päikesevalguse ja maarohelusena, inimnäo ilu ja inimelu rikkusena, isegi asjadena, mis võivad tunduda tähtsusetud ja märkamatud. Meie Maal on kõikjal ärkvel ja tervitab meid Paradiisivaim. Ta jõuab salaja me seesmisse kõrva ja häälestab me eluharfi, mis saadab oma püüdluste-muusikat üle lõplikkusepiiride mitte üksnes palvete ja lootustena, vaid ka templitena — leekidena, mis on tardunud kivisse, maalidena, mis on muutnud unistused igavikuliseks, tantsudena — liikumisena meditatsiooni liikumatus keskmes. * * |