Lõuna-Aafrika koondise üks treenereid Neels Liebel on saanud sõna ning räägib sellest, et Springbokkide mängijad, kes klubimänge Iirimaal ja Inglismaal mängivad, mängivad aeglasemat mängu kui näiteks Super14 klubides mängivad koondislased.

Ta väidab suisa, et meie poolkeral on mäng kaks korda aeglasem kohati. Kust ta seda teab?

Värk on selles, et nad kasutavad mängijate jälgimiseks GPS-i, mille abil näevad ära mängijate liikumiskiirused, distantsid jms. Tuleb välja, et klubid koguvad sellist infot ning jagavad ka koondisega.

Taseme vahe olevat nii kõva, et koondisel kulus neli nädalat, et Euroopas mängivad tüübid vajalikule tasemele tuunida. Tegelikult on võibolla vale rääkida tasemest, pigem mõeldakse siin mängustiili. Lõunapoolkeral on mäng avatum, söödetakse rohkem, joostakse rohkem, Euroopas aga hoitakse pallist rohkem kinni, murtakse ruckides ja minnakse lühikeste söötudega aeglaselt edasi.

Mirror tõi esile paar ragbi teemalist mängu, mida netis mängida saab. Lisan need siia kah, siis teinekord hea võtta.

Small Blacks kicking game

BBC Six Nationsi mäng

Flick and kick

A game of three halves

Lugesin hiljuti üht mõtlemapanevat arvamuslugu Austraalia ragbi kohta, kus räägiti sellest, et ragbi union hakkab seal kandis oma toetuspinda kaotama.

Kui kümmekond aastat tagasi hoidis ragbi enda kütkeis ligi veerandit kogu riigi spordi vaatajaskonnast, siis nüüdseks on ragbi vaatajaid vaid 13%. Päris suur ja kiire langus. Samas on ragbi liit tagunud sel ajal spordiala sisse 23 miljonit kohalikku dollarit.

Osa meediamehi väidab, et ragbi union on inimeste jaoks igavaks muutunud ja see ala ei liigu kuidagi edasi. Võibolla mängib selles oma rolli asjaolu, et austraallased on iseäranis just oma põhirivaalide Uus-Meremaa vastu kaotanud viimased kümmekond mängu ja ega nad teistegi vastu kõige säravamad pole olnud (sügisel mängisid Iirimaaga viiki ja kaotasid Šotimaale).

Viimasel ajal on isegi leitud telekanaleid, kes ei viitsi riigi koondisega teleülekannete õigusi pikendada, sest neid lihtsalt ei vaadata. (Iseasi kui mõttekas on sama mängu mitmel kanalil käiata.) Ragbi union olevat vaadatavuselt alles neljas spordiala ning väga agressiivselt suruvad koolides, meedias ja spordipildis peale AFL (Austraalia reeglitega jalgpall) ning varem varjusurma arvatud ragbi league.

Päris huvitav mõttekäik oli selline, et ragbi kaotab palju rikkaid vaatajaid ka näiteks seetõttu, et koondise mänge peetakse Sydney olümpiastaadionil, mis asub rikkama rahva elupaigust eemal äärelinnas ning rahvas ei vaevu enam mängudel käima. Juba olla räägitudki, et ragbi koondise mängud kolivad Sydney jalgpallistaadionile, kus on küll vähem kohti, kuid lähemal maksejõulisele vaatajale.

Mõni on väitnud, et ragbi seis on hetkel sama, mis professionaliseerumise alguses 15 aastat tagasi.

Võibolla ei peaks selle pärast väga muretsema, sest tegelikult maailma kontekstis ragbi murrab üha uusi südameid ja tõenäoliselt aitavad ka olümpiamängud sellele kõvasti kaasa, aga Austraalia on siiski üks ragbi tugisambaid maailmas ja sealne heakäik on kogu mängule üpris oluline.

Uus-Meremaa võimas minek Tri-Nationsil on tekitanud päris palju pahandusi vastasleeris. Juba pärast esimest kaotust ei suutnud Lõuna-Aafrika treener Peter De Villiers end tagasi hoida ja süüdistas kohtunikke kehvas viletöös.

Tal on muidugi kibe mõelda, et igas mängus on keegi Sprginbokkidest kollase kaardiga välja saadetud ning alati on sel ajal ka try skooritud nende vastu.

Igatahes ei piirdunud De Villiersi väljaütlemised ainult kohtunikega, vaid ta läks kaugemalegi. Tema teooria järgi olevat tegu olnud kokkumänguga, et Uus-Meremaad võidule ajada ning selle põhjuseks on eelseisev 2011. aasta MM. Vaja ju kohalikele meeleolu tekitada MM-iks.

De Villiersil on kohtunikutööle viidates mõnes mõttes õigus, sest mitmes korduses on olnud näha möödavilistamist, kuid seda alati mõlemalt poolelt vaadates. Nüüd pärast viimast Austraalia-Uus-Meremaa mängu jäeti üks kohtunik Tri-Nationsilt üldse koju, sest tema vilistatud kollane kaart oli asjatu, mistõttu aga austraallased jäid pea terveks teiseks poolajaks ühest mängijast ilma.

Ka Austraalia suunalt on tulnud kohtunike pihta märkusi. Näiteks endine Austraalia treener Bob Dwyer on avalikult öelnud, et üdinimustad on petmisest suisa kunsti teinud. Nad mängivat teatud olukordades meelega mitte piiri peal, vaid tiba üle selle, teades, et kohtunikel on raske neid olukordi märgata. Samas oli ta pessimistlik, öeldes, et ega midagi ei muutu seni, kui kohtunike ülemuseks on uusmeremaalane Paddy O’Brien.

Kisma jätkub ja nüüd on De Villiers SANZARi asjapulkade poolt vaibale kutsutud. Näis, mis saab asjast.

Tänavune Tri-Nations on nelja mänguga näidanud, et Uus-Meremaale vastast ei leidu. Üdinimustad sõitsid üle maailmameistrist ja eelmise aasta turniiri võitjast Lõuna-Aafrikast kahel korral ning eile narrisid austraallasi nagu poleks asigi olnud.

Uus-Meremaa võitis Lõuna-Aafrikat esimeses mängus 20-3, teises 31-17. Austraalia omakorda virutas Springbokkidele 30-13, kuid eile said üdinimustadelt peaaegu et hävitavalt 28-49. Hävitavalt selles mõttes, et kui Dan Carter oleks viimase sekundi conversioni ära löönud, sündinuks uus rekordskoor austraallaste vastu.

Mis siis silma jääb?

Kõigepealt see, et üdinimustad mängivad ülikõva kombinatsiooni liikuvast, kiirest ja jõulisest mängust. Mängus lõuna-aafriklastega, kus vihma kallas nagu oavarrest, nii et poolelt väljakult polnud väravaid nähagi, töötlesid uus-meremaalased palli nagu oleks ideaalsetes tingimustes. Söödud ei eksinud, palli ei puterdatud ning mäng oli täiuse lähedal, kiire ja pakatas osavusest.

Kui vastastel on õnnestunud Uus-Meremaa vastu skoorida, siis enamasti kas karistuslöökidest või läbi õnne try’d saavutades.

Austraalia ja Lõuna-Aafrika on üritanud siiani mängida samasugust mängu - üritanud olla liikuvad ja avatud, kuid see maksab end kurjalt kätte. Tõenäoliselt on Uus-Meremaad võimalik rünnata vaid koleda mänguga - lõhkudes mängu, surudes seda maha ning mängu pidurdades.

Austraalia sai sellega eilse mängu teisel poolajal kenasti hakkama, skooris kaks try’d ehkki olid terve teise poolaja 14 mehega, sest Drew Mitchell sai teise kollase ning eemaldati mängust. Lõhkuda üritasid ka lõuna-aafriklased, kuid sellel on oma hind. Kohtunikud on jaganud päris palju kollaseid kaarte sel turniiril.

Päris palju on kuulda olnud kriitikat kohtunike töö suhtes, sest väidetavalt puudub järjepidevus, iga kohtunik vilistab oma stiili ning mängijad ei tea enne mängu arvestada kui palju mängida lastakse või kui tõsiselt kohtunik väikseidki vigu ära võtab.

Loomulikult peaksid kaotajad endalt mitte küsima, miks kohtunik neid kiusab, vaid seda, miks nende mäng ära lagunema kipub. Distsipliin on olnud nii Springbokkidel kui ka Wallabydel nõrk.

Saab näha, mida austraallased järgmiseks nädalaks välja mõtlevad.

Senise pildi järgi peab aga küsima endalt tõesti, kas järgmisel aastal toimuval MM-il on üldse mõtet, sest sellises hoos Uus-Meremaad ei suuda keegi võita, aga kas on mõtet teha MM-i teise ja kolmanda koha välja selgitamiseks?

Uus-Meremaa Herald hoiatab ragbifänne, et nad MM-i trääni soetades kindlasti kontrolliksid kauba kvaliteeti ja algupärasust. Põhjuseks asjaolu, et sealsel tollil õnnestus kuu aega tagasi konfiskeerida “suur kogus võltsitud t-särke”.

Suureks koguseks oli seekord tuhat t-särki, mida tolli andmeil plaaniti müüa kauplustes, turgudel ning interneti kaudu.

2011. aasta ragbi MM-i korraldamise juhtfiguur Ross Young tõi välja, et võltskraam ohustab ragbi arengut üleilmselt. “Ragbi tugineb suuresti ametliku kauba müümisest tulevale rahale ning võltsijate ahnus õõnestab seda märkimisväärselt,” ütles ta.

Kui ma õigesti aru saan, jõudis Munster juba 12. aastat järjest alagruppidest edasi veerandfinaalidesse. Super saavutus tõeliselt tegijalt meeskonnalt. (Munsteri fänn räägib siin, eksole.)

Tegelikult oli alagrupi viimane mäng Northampton Saintsi vastu väga pingeline ning suure osa mängust ruulis Saints tegelikult. Teisel poolajal ei jõudnud Munster vastaste kaitsetsooni vist kordagi. Aga siit tulebki välja see, miks Munster nii tegija meeskond on - terve poolaja surve all ja ikka püsivad ja suudavad vastu panna.

Munsteri scrum ja audid olid nõrgad, vahepeal oli Paul O’Connell kümneks minutiks väljas ning Saints muudkui surus. Munsteri õnneks oli suht halb päev ka Saintsi põhistaaril Shane Geraghty’l, kelle suurepärane mäng viis Saintsi eelmises kohtumises võidule.

Igatahes, mulle tundub, et olen leidnud ühe tõeliselt ägeda meeskonna, kelle käekäiku tähelepanelikumalt jälgida, Saints on väga sümptaatne tiim. Kusjuures, hetkel ei ole üldse välistatud, et Saints saab alagrupist edasi, kõik oleneb teistest mängudest, ning on olemas tõenäosus, et Saints ja Munster kohtuvad veel. Võibolla finaalis. See oleks tõeliselt lahe.

Peab vaatama, kuidas Leinsteri ja London Irishi mäng läheb, sellest sõltub palju.

Aga Munster jälle edasi, vägev!

Inglased on välja käinud, et peagi algaval Six Nationsi turniiril toimuvatest mängudest kahte näidatakse 3D-s. Nimelt mängud Iirimaa ja Walesiga kantakse üle mitmekümnes kinos üle Inglismaa, kuhu oodatakse tuhandeid fänne.

Eesti poisid võiks kah minna ja öelda, kuidas tundus.

Uus-Meremaa koondise kapten Richie McCaw valiti nädalavahetusel IRB 2009. aasta Aasta Mängijaks. Endistest rahvusvahelistest mängijatest koosnev ekspertide seltskond vaatas valiku tegemiseks läbi 49 mängu ning jagas oma punkte vastavalt sellele. Milliseid mänge vaadati, ma ei tea, aga iga otsustaja valis igast mängust välja oma kolm lemmikut ning punktid loeti kokku.

Ühtlasi on see esimene kord, mil sama mängija saab auhinna teist korda, McCaw valiti Aasta Mängijaks ka 2006. aastal.

Teised Aasta Mängija kandidaadid olid sel aastal Iiri koondislased Jamie Heaslip ja Brian O’Driscoll, Lõuna-Aafrika mängijad Fourie du Preez (Lõuna-Aafrika Aasta Mängija 2009) ja Francois Steyn, austraallane Matt Giteau ja inglane Tom Croft.

Pärast Iiri-Lõuna-Aafrika mängu kuulutati välja ka Aasta Meeskond ja Aasta Treener. Meeskonnaks tunnistati hetk tagasi 10-15 kaotuse vastu võtnud Lõuna-Aafrika, kes võitis tänavu ülekaalukalt Tri Nationsi, kaotades vaid ühe mängu, ning Lionsite tuuri kolmest mängust võitis kaks. Springbokid on sama auhinna vastu võtnud ka aastatel 2004 ja 2007.

Aasta treeneriks tunnistati Iiri koondise treener, endine Munsteri boss Declan Kidney. Iirlane pole varem sellist tunnustust saanud.

„Ma arvan, et minu rolli on ületähtsustatud, ma pole terve aasta jooksul ühtki tackle’t teinud!“ ütles Declan Kidney meeskonna kiitmise vahel, lisades, et võtab auhinna vastu meeskonna nimel siiski.

Aga Iiri koondis?

Mina kuulun nende arvajate hulka, kes pakuksid Aasta tegijateks tänavu hoopis iirlasi. Iga auhinna annaks iirlastele, tõenäoliselt ka siis, kui ma ei oleks juba kolm päeva järjest Iiri koondise särgiga ringi patseerinud.

Declan Kidney sai auhinna igati teenitult, mida illustreerib päris kenasti pärast Lõuna-Aafrika alistamist viimaste kapteni Victor Matfieldi kurtmine, et iirlased pidid enne mängu afrikaani keelt olema õppinud. Muidu alati nii kindlalt line-oute lahendanud lõuna-aafriklased ei suutnud viimases mängus iirlasi ära petta – ikka loeti kombinatsioonid ära.

Samas jääb õhku küsimus, et kui treener on parimaks tunnistatud, kuhu siis võistkond jääb? Seda enam, et iirlaste jaoks on tänavune aasta olnud vaat et unistuste aasta – terve aasta jooksul pole kaotatud mitte ühtegi mängu!

Iirlaste võidukas aasta algas Six Nationsi Grand Slamiga, mida pole üle 60 aasta juhtunud, ning lõppes valitseva maailmameistri võitmisega sel nädalavahetusel. Ainus „plekk“ iirlaste nimekirjas on paari nädala tagune mäng Austraalia vastu, mis jäi 20-20 viiki.

Aga Brian O’Driscoll?

Päris kindlasti ei ole ma ülearu rõõmus Richie McCaw parimaks tunnistamisega. Ta on lahe mängija ja alati tasemel, aga kui tänavust aastat vaadata, siis mulle meenub, et ta oli suvel või kevadel näiteks päris pikalt vigastatud ehk ei mänginud üldse.

Samas on BOD teinud ikka igas mängus meeskonna parima töö. Ka viimases kohtumises oli just tema see, kes viimasel sekundil otsustava rünnaku tegi, röövides Lõuna-Aafrikalt üsna tõenäolise try.

Lisaks sellele, et BOD on koondises ruulinud, viis ta ka Leinsteri Heineken Cupi võiduni ning mängis tublisti kaasa kolmes Lionsite tuuri mängus, kust pidi enne kolmandat Lõuna-Aafrika kohtumist vigastuse pärast küll taanduma.

Iiri koondise mängud 2009

Iirimaa 15 – 10 Lõuna-Aafrika

Iirimaa 41 – 6 Fiji

Iirimaa 20 – 20 Austraalia

Ameerika Ühendriigid 10 – 27 Iirimaa

Kanada 6 – 25 Iirimaa

6Nations:

Wales 15 – 17 Iirimaa

Šotimaa 15 – 22 Iirimaa

Iirimaa 14 – 13 Inglismaa

Itaalia 9 – 38 Iirimaa

Iirimaa 30 – 21 Prantsusmaa

Mitte just sageli ei ilmu meie meedias ragbi teemalisi artikleid või klippe. Täna on üks eriline päev, mil Õhtuleht on leidnud tee Tallinn Sharksi treeningule ning kajastab naismängijate tegevust väikese reportaažiga.

Ühtlasi märgitakse ära, et meeste tiimis löövad kaasa Andrus Ansip ja Rene Oruman.

Artiklid siin ja siin.