Uus-Meremaa Herald hoiatab ragbifänne, et nad MM-i trääni soetades kindlasti kontrolliksid kauba kvaliteeti ja algupärasust. Põhjuseks asjaolu, et sealsel tollil õnnestus kuu aega tagasi konfiskeerida “suur kogus võltsitud t-särke”.

Suureks koguseks oli seekord tuhat t-särki, mida tolli andmeil plaaniti müüa kauplustes, turgudel ning interneti kaudu.

2011. aasta ragbi MM-i korraldamise juhtfiguur Ross Young tõi välja, et võltskraam ohustab ragbi arengut üleilmselt. “Ragbi tugineb suuresti ametliku kauba müümisest tulevale rahale ning võltsijate ahnus õõnestab seda märkimisväärselt,” ütles ta.

Kui ma õigesti aru saan, jõudis Munster juba 12. aastat järjest alagruppidest edasi veerandfinaalidesse. Super saavutus tõeliselt tegijalt meeskonnalt. (Munsteri fänn räägib siin, eksole.)

Tegelikult oli alagrupi viimane mäng Northampton Saintsi vastu väga pingeline ning suure osa mängust ruulis Saints tegelikult. Teisel poolajal ei jõudnud Munster vastaste kaitsetsooni vist kordagi. Aga siit tulebki välja see, miks Munster nii tegija meeskond on - terve poolaja surve all ja ikka püsivad ja suudavad vastu panna.

Munsteri scrum ja audid olid nõrgad, vahepeal oli Paul O’Connell kümneks minutiks väljas ning Saints muudkui surus. Munsteri õnneks oli suht halb päev ka Saintsi põhistaaril Shane Geraghty’l, kelle suurepärane mäng viis Saintsi eelmises kohtumises võidule.

Igatahes, mulle tundub, et olen leidnud ühe tõeliselt ägeda meeskonna, kelle käekäiku tähelepanelikumalt jälgida, Saints on väga sümptaatne tiim. Kusjuures, hetkel ei ole üldse välistatud, et Saints saab alagrupist edasi, kõik oleneb teistest mängudest, ning on olemas tõenäosus, et Saints ja Munster kohtuvad veel. Võibolla finaalis. See oleks tõeliselt lahe.

Peab vaatama, kuidas Leinsteri ja London Irishi mäng läheb, sellest sõltub palju.

Aga Munster jälle edasi, vägev!

Inglased on välja käinud, et peagi algaval Six Nationsi turniiril toimuvatest mängudest kahte näidatakse 3D-s. Nimelt mängud Iirimaa ja Walesiga kantakse üle mitmekümnes kinos üle Inglismaa, kuhu oodatakse tuhandeid fänne.

Eesti poisid võiks kah minna ja öelda, kuidas tundus.

Uus-Meremaa koondise kapten Richie McCaw valiti nädalavahetusel IRB 2009. aasta Aasta Mängijaks. Endistest rahvusvahelistest mängijatest koosnev ekspertide seltskond vaatas valiku tegemiseks läbi 49 mängu ning jagas oma punkte vastavalt sellele. Milliseid mänge vaadati, ma ei tea, aga iga otsustaja valis igast mängust välja oma kolm lemmikut ning punktid loeti kokku.

Ühtlasi on see esimene kord, mil sama mängija saab auhinna teist korda, McCaw valiti Aasta Mängijaks ka 2006. aastal.

Teised Aasta Mängija kandidaadid olid sel aastal Iiri koondislased Jamie Heaslip ja Brian O’Driscoll, Lõuna-Aafrika mängijad Fourie du Preez (Lõuna-Aafrika Aasta Mängija 2009) ja Francois Steyn, austraallane Matt Giteau ja inglane Tom Croft.

Pärast Iiri-Lõuna-Aafrika mängu kuulutati välja ka Aasta Meeskond ja Aasta Treener. Meeskonnaks tunnistati hetk tagasi 10-15 kaotuse vastu võtnud Lõuna-Aafrika, kes võitis tänavu ülekaalukalt Tri Nationsi, kaotades vaid ühe mängu, ning Lionsite tuuri kolmest mängust võitis kaks. Springbokid on sama auhinna vastu võtnud ka aastatel 2004 ja 2007.

Aasta treeneriks tunnistati Iiri koondise treener, endine Munsteri boss Declan Kidney. Iirlane pole varem sellist tunnustust saanud.

„Ma arvan, et minu rolli on ületähtsustatud, ma pole terve aasta jooksul ühtki tackle’t teinud!“ ütles Declan Kidney meeskonna kiitmise vahel, lisades, et võtab auhinna vastu meeskonna nimel siiski.

Aga Iiri koondis?

Mina kuulun nende arvajate hulka, kes pakuksid Aasta tegijateks tänavu hoopis iirlasi. Iga auhinna annaks iirlastele, tõenäoliselt ka siis, kui ma ei oleks juba kolm päeva järjest Iiri koondise särgiga ringi patseerinud.

Declan Kidney sai auhinna igati teenitult, mida illustreerib päris kenasti pärast Lõuna-Aafrika alistamist viimaste kapteni Victor Matfieldi kurtmine, et iirlased pidid enne mängu afrikaani keelt olema õppinud. Muidu alati nii kindlalt line-oute lahendanud lõuna-aafriklased ei suutnud viimases mängus iirlasi ära petta – ikka loeti kombinatsioonid ära.

Samas jääb õhku küsimus, et kui treener on parimaks tunnistatud, kuhu siis võistkond jääb? Seda enam, et iirlaste jaoks on tänavune aasta olnud vaat et unistuste aasta – terve aasta jooksul pole kaotatud mitte ühtegi mängu!

Iirlaste võidukas aasta algas Six Nationsi Grand Slamiga, mida pole üle 60 aasta juhtunud, ning lõppes valitseva maailmameistri võitmisega sel nädalavahetusel. Ainus „plekk“ iirlaste nimekirjas on paari nädala tagune mäng Austraalia vastu, mis jäi 20-20 viiki.

Aga Brian O’Driscoll?

Päris kindlasti ei ole ma ülearu rõõmus Richie McCaw parimaks tunnistamisega. Ta on lahe mängija ja alati tasemel, aga kui tänavust aastat vaadata, siis mulle meenub, et ta oli suvel või kevadel näiteks päris pikalt vigastatud ehk ei mänginud üldse.

Samas on BOD teinud ikka igas mängus meeskonna parima töö. Ka viimases kohtumises oli just tema see, kes viimasel sekundil otsustava rünnaku tegi, röövides Lõuna-Aafrikalt üsna tõenäolise try.

Lisaks sellele, et BOD on koondises ruulinud, viis ta ka Leinsteri Heineken Cupi võiduni ning mängis tublisti kaasa kolmes Lionsite tuuri mängus, kust pidi enne kolmandat Lõuna-Aafrika kohtumist vigastuse pärast küll taanduma.

Iiri koondise mängud 2009

Iirimaa 15 – 10 Lõuna-Aafrika

Iirimaa 41 – 6 Fiji

Iirimaa 20 – 20 Austraalia

Ameerika Ühendriigid 10 – 27 Iirimaa

Kanada 6 – 25 Iirimaa

6Nations:

Wales 15 – 17 Iirimaa

Šotimaa 15 – 22 Iirimaa

Iirimaa 14 – 13 Inglismaa

Itaalia 9 – 38 Iirimaa

Iirimaa 30 – 21 Prantsusmaa

Mitte just sageli ei ilmu meie meedias ragbi teemalisi artikleid või klippe. Täna on üks eriline päev, mil Õhtuleht on leidnud tee Tallinn Sharksi treeningule ning kajastab naismängijate tegevust väikese reportaažiga.

Ühtlasi märgitakse ära, et meeste tiimis löövad kaasa Andrus Ansip ja Rene Oruman.

Artiklid siin ja siin.

Pildil: Taavi on see ilma juusteta poiss, kes murrab parajasti East Grinsteadi ründeliini:

Ligi poolteist kuud on Inglismaal võõrleegionäridena ragbit mängimas olnud viis Eestimaa ragbimängijat. Nende koduklubiks on Folkestone’i ragbiklubi Inglismaa kagurannikul, kus osa mehi mängib põhimeeskonnas ning teised duublis.

Neli mängijat esindavad Eestis Tallinn Sharksi: Taavi Ermel, Tanel Akõlov, Allan Askileiskiri ja Märt Kõrgessaar. Uudeküla Bulldogsi ridadest viibib Folkestones Karmo Lomp.

Kõik mängijad kutsuti suvel ka Eesti koondisesse, kui käidi Inglismaal tuuritamas. Näiteks mängiti Tonbridge Juddiansiga, kelle klubi paikneb Folkestonest umbes saja kilomeetri kaugusel. Selle mängu kirjeldust võib lugeda Kenti uudisteportaalist This Is Kent.

Mängiti ka Inglise kurtide koondisega, mis oli nende jaoks esimene mitte-kurtidest vastastega mäng. Selle mängu kirjeldus asub hetkel Tallinn Sharksi kodulehe avalehel.

Eesti ragbi võidab mängijate Inglismaale saatmisest igal juhul ning loodetavasti jõuavad mehed tagasi oma kogemusi jagama ka kunagi.

Mul on aga hea meel siinkohal avaldada põgus intervjuu Taaviga, kes oli lahkelt valmis mu pärimistele sealse elu ja enda kohta meilitsi vastama. Võibolla kuuleme peagi teistestki.

Taavi on esiplaanil:

Kust kohast sul see ragbihuvi üleüldse tekkis?

Esimest korda kuulsin ragbist läbi FHMi 2005. aastal, kui seal ilmus üleskutse tulla Eesti koondise eest ragbit mängima. Sai siis paari sõbraga kohale mindud ja sellest ajast saati olen mänginud vahelduva eduga.

Millal te Inglismaale läksite ja kauaks jääte?

Tulime siia 5ndal oktoobril ja plaan on jääda hooaja lõpuni ehk siis kevadeni.

Kui kaua oled enne sinna minekut ragbiga tegelenud?

Alustasin mängimist 2005. Vahepeal jäi kuskil kuus kuud mängimist ja treenimist vahele, kuna ei olnud võimalik maalt linna trennis käia. Nii et siis kuskil 4-5 aastat.

Miks just Folkestone?

Kuna Folkestone’i ragbi klubi andis meile võimaluse. Otsis meile elamise ja töökohad. Meie pidime ainult kohale tulema.

Kuidas te sinna sattusite?

Läbi Eesti Ragbi Liidu, kellel on kontakt Folkestone’i ragbi klubi liikme John V Kidsoniga. Tänu kellele see kõik võimalikuks sai.

Millised esmamuljed on?

Esmamuljed on head. Folkestone on väga kena väike linn mere ääres. Klubi rahvas on väga lahke ja vastutulelik.

Milline on sealsete teiste mängijate poolne vastuvõtt olnud?

Teised mängijad on väga vastutulelikud olnud. Eks keelebarjäär on veidi takistuseks olnud, aga asi on läinud palju paremaks.

Kas olete mingit tagasisidet saanud, mida teist arvatakse ja kuidas suhtutakse teisse?

Üldiselt ollakse meiega väga rahul. Kõik on väga hästi esinenud. Kõik peale minu on try teinud ja nüüd pean ka oma punkti arve avama. Eks mõnes kohas jätab tehnika soovida, eriti scrummi puhul. Sellega peab trennides rohkem vaeva nägema.

Mis eesmärgi ja mõtetega sinna läksite?

Põhiline eesmärk on saada mängukogemust, sest Eestis ei ole võimalik sellisel tasemel ja igal nädalavahetusel mängida. Tagasi tulles siis jagada oma kogemusi ja teadmisi Eestis ning nii arendada Eesti ragbit.

Kui suur klubi on? (Mitu võistkonda, mis liigades?)

Klubil on neli täiskasvanute meeskonda. Esimene mängib London south-east 3ndas, teine Invicta League 2., kolmas East Kent 1. liigas ja neljas East Kent 2. liigas. Esimene meeskond mängib veel karika mänge Kent Cup-il ja EDF Vase-il. EDF Vase finaal toimub Twickenhamil ja esimesel tiimil on võimalus sinna jõuda. Nii et heal juhul näeb eestlasi kevadel mängimas Twickenhami staadionil, aga sinna on veel pikk tee. Jaa muidugi on klubil ka veteranide, noorte ja tüdrukute võistkonnad olemas.

Täpsemalt leiab infot klubi kodulehelt.

On see professionaalne liiga ja klubi?

Klubi ei maksa mängimise mitte midagi, nii et amatööride klubi. Raha peame ikka ise teenima.

Mis võistkondades eestlased mängivad?

Mina, Karmo ja Märt oleme viimase mängud mänginud esimese meeskonna eest. Tanel ja Allan on enamasti teise meeskonna eest mänginud.

Mitu mängu juba mänginud olete?

Praeguse hetkega (13. november) olen mänginud 5 mängu ja homme tuleb kuues. Esimese mängul alustasin varumeeste pinglit ja sain teisel poolajal sisse. Kuid teised mängud olen alustanud põhimeeskonnast.

Millised need mängud välja näevad, kuidas läinud on?

Esimese meeskonna mängijatel on mängupäeval kohustuslik kanda viigipükse, triiksärki, kingi ja klubi lipsu. Väljakud on olnud väga korralikud. Aga tänu Inglismaa ilmale väga libedad ja mudased. Pealtvaatajaid on olnud mängudel kuskil 50-150 inimest.

Esimesel tiimil ei ole eriti hästi läinud, 4 kaotust, kõik liigamängud ja 1 võit: EDF Vase karika teise ringi mäng. Aga kõik need neli kaotatud mängu on olnud võidetavad. Peame meeskonnana ennast käsile võtma ja mängu mitte käest laskma. Eks homme ole näha, kas me oleme selleks võimelised. (Kusjuures Folkestone võitiski 8-3 Crowborough klubi.)

Kuidas tööga lood on?

Töö on ikka põhiline, sest arved on vaja maksta. Aga õnneks oleme saanud töö nii paika, et see treenimist ja mängimist ei sega.

Töökohad otsis meile John V Kidson. Ta nägi nende leidmisega ikka kõvasti vaeva, sest viiele inimesele praeguses majandusolukorras tööd leida ei ole kerge. Tööd saime naaberlinnas Ashfordis Headley Brothersi trükikojas abitöölistena. Raha teenib seal piisavalt, et vabalt ära elada, töö ise on kerge.

Kui palju te trenni teete, kui sageli ja millised treeningud on?

Neli korda nädalas teeme trenni. Esmaspäeviti käime jooksmas. Teisipäeviti on ragbi treening, lisaks sellele trenni lõpus fitness-osa ja kui jaksu veel on, siis läheb ka jõusaali. Kolmapäeviti käime jõusaalis. Neljapäeviti toimub ragbi trenn ja peale seda veel jõusaal. Ja igal laupäeval on mängud.

Palju teil vaba aega on ja kuidas seda sisustate?

Nädala sees vaba aega praktiliselt polegi. Kõik kulub töö, trenni ja magamise peale ära. Nädalavahetustel on rohkem vaba aega ja siis tutvume Inglismaaga.

Kas te olete mõnda “suurt” mängu ka vaatamas käinud, mingit tippliiga mängu või nüüd sügiskohtumistel äkki lausa koondiste mängusid?

Meil oli plaan minna Twickenhami Barbarite ja Kõik See Mustade mängu vaatama minna, aga kuna see mäng toimub laupäeval, siis on meil endal samal ajal mäng. Isegi praeguseid Test mänge ei saa otse vaadata, sest enda mängud on samal ajal.

Järgmisel aastal peaks paar mänguvaba nädalavahetust ikka tulema, loodame et siis saab mingit suuremat mängu vaatama minna. Ise loodan et saaks Bathi mängu vaatama minna. Saaks Eesti lipuga seal neile kaasa elada

Kuidas seal väikeses linnakeses muidu see ragbisse suhtumine on, kas seal on ragbi rahva seas levinum kui jalgpall?

Tundub et siin on ragbi ja jalgpall võrdselt rahva seas populaarsed. Kohalikel on nii oma jalgpalliklubi, kui ka ragbi klubi kellele kaasa elatakse. Ragbis nad elavad eelkõige ikka oma kohalikule klubile kaasa. Alles eile tuli üks kohalik meie juurde ja hakkas rääkima, et ta nägi meie pilti ja luges meie kohta kohalikus ajalehes. Lubas järgmine kord kaasa elama tulla.

(Võibolla ta mõtles seda artiklit Kent Newsi lehes: artikkel.)

Pärast nädalavahetusel Prantsusmaa käest saadud kaotust on päris palju kära tekitatud hoopis selle üle, et enne mängu esitatud Lõuna-Aafrika hümn oli vaatamisväärsus omaette. Osa mängijaid ei suutnud seda kuuldes naeru hoida, teine osa sai suisa kurjaks. Tagantjärele on mõni süüdistanud viletsat esitust meeskonna kaotuses - see tõmbas meeleolu mängult eemale.

Igatahes, siin siis ülesanne: leia kümme erinevust kahe hümni vahel.

Lõuna-Aafrika hümn 13. novembril 2009, esitajaks rastamees Ras Dumisani:

Lõuna-Afrika hümn 2007. aasta ragbi MM-i alagrupikohtumise eel Inglismaa vastu:

Ja siin Lõuna-Aafrika hümn karaokesõpradele kaasalaulmiseks:

Nagu näha, ega seda lihtne laulda pole ka, arvestades, et hümn on viies erinevas keeles.

BBC teatab, et reggaelaulja Ras Dumisani on oma hümniesitusega ise igati rahul ja ütleb lausa, et ta “laulis kaunilt”.

Lõuna-Aafrika treener Peter de Villiers oli väga pettunud. “Nad ei leidnud kedagi, kes tõesti teab ja austab seda hümni. Me eeldame, et inimesed austavad meie hümni ning ootame, et austataks ka iga teise riigi hümni.”

Victor Matfield lisas, et hümn on meeskonnale väga oluline, see kütab mehed üles, kinnitades teadmist, et mehed mängivad oma riigi eest.

“See oli nali, mis seal toimus. Mehed ei saanud kaasa laulda ja isegi publik hakkas naerma. See oli väga suur pettumus.”

Reggaemees Ras Dumisani märkis aga, et enamik inimesi leiab tema muusika väga ilusa olevat. “Ma olen Lõuna-Aafrika suurim reggae-mees ning Springboks on minu meeskond. Mulle ei öelnud keegi, et nad pettunud olid. Vastupidi, keegi just tuli mulle ütlema kui kaunilt ma laulsin.”

Tema sõnul öeldi talle veel pärast mängugi, et tema hääl väga kaunilt kõlanud.

“Nkosi Sikelel’ iAfrika on olnud minu lugu juba ajast, mil ma olin väike laps. Kuidas ma siis selle sõnu ei peaks teadma?” küsis laulja.

Kui alguses langes praegu Prantsusmaal elava Lõuna-Afrika päritolu reggaelaulja valimine hümni esitajaks kivina prantslaste kapsaaeda, siis see lükati peagi ümber. Nimelt küsisid prantslased Lõuna-Aafrika saatkonnast nõu ning Ras Dumisani oli saatkonna valik.

IRB valis lõpuks välja 2009. aasta “Aasta ragbi foto”. See valiti kokkuvõttes välja rohkem kui 500 pildi seast, mille saatsid 28 eri maalt pärit profid ja amatöörfotograafid.

Võidupildi nimi oli “Lendav samoalane” ning selle autoriks Action Images’i fotograaf Henry Browne. (Tegemist on profiga, kes pildistanud palju eri spordialasid, aga ragbi on tema lemmik. Veidramatest olevat ta kajastanud juustu rullimise võistlusi.)

Võidupildil on kujutatud London Irishi Samoa päritolu mängijat Seilala Mapusua’t, kes skoorib mängus Leicester Tigersi vastu.

IRB kiidab, et valitud pilt “tabas täiuslikult seda kirge ja naudingut, mida ragbi pakub ning seda erilist suhet, mida mängijad fännidega jagavad”.

Teised tänavused viis finalisti on siin: 1 2 3 4 5

Ma pean tunnistama, et mulle meeldivad eelmise aasta fotod palju rohkem. Minu lemmikuks on sellest ajast pilt “End of the line”, millest on inspiratsiooni saanud ka blogi päis.

Eelmise aasta võitja leiab siit: “Gladiaator”

Teised eelmise aasta finalistid on siin: 1 2 3 4

Lõuna poolkera vägevaima klubiragbi võistluse Super 14 saatus on olnud küsimuse all mõnda aega. Ühest küljest on Lõuna-Aafrika ragbi liit avaldanud arvamust, et nende klubid võiksid ühineda pigem mõne Euroopa liigaga, sest on ajavööndite mõistes loogilisem. Teisalt on pakutud, et turniiriga võiks ühineda paar Argentina klubi.

Küsimuse all on olnud ka turniiri pikkus.

Lõpuks otsustati siiski laieneda seniste riikide piires. Kui enne oli Super 14 turniiril 4 Austraalia klubi, ning 5 Uus-Meremaa ja Lõuna-Aafrika klubi, siis alates 2011. aastast on turniiril igast riigist 5 klubi.

Viimasel ajal jäi laienemisel valik kahe klubi vahele - kas Lõuna-Aafrikast uus klubi Southern Kings või Melbourne Austraaliast.

Nüüd kuulutati välja, et turniiriga ühineb Melbourne.

Melbourne’i eelistamise põhjuseks olid majanduslikud asjaolud. Eelkõige SANZARi jaoks. Rugby.com.au tõi välja, et Lõuna-Aafrikas pesitsev klubi oleks SANZARile toonud aastas 350000 euro jagu lisakulutusi. Kuna uus klubi peaks süsteemi järgi mängima Austraalia klubidega, tulnuks Lõuna-Aafrika klubil liiga tihti üle ookeani lennata ning lisaks usutakse, et  Austraalia klubi toob rohkem ülekande ja reklaamiraha, sest lisab hoogu suurima riigi vastasseisudele. Arvutuste järgi kaotataks viie aasta jooksul 15-20 miljonit usa dollarit, kui uus klubi oleks Lõuna-Aafrikast.

Turniir hakkab välja nägema selline, et võistkonnad on jaotatud riikide järgi kolmeks - iga riigi klubid mängivad üksteisega kodus ja võõrsil läbi, kokku 8 mängu. Teiste riikide klubidega mängitakse vaid üks mäng, kusjuures mängitakse 4 klubiga, kokku 8 mängu.

Finaali pääsevad 3 oma riigi tublimat klubi ning 3 klubi, kellel on enim punkte. Nii et on võimalik finaali jõuda neljal ühe riigi klubil, kui tublisti mängivad.

Ühtlasi venib turniir 14 nädalalt 24 nädalale, arvestades vahepeal ligi kuu ajalist pausi, kui toimuvad suvised koondiste sõprusmängud.

Niisiis hakkavad 2011. aastast Super 15 turniiril mängima:

Austraaliast: Waratahs, Brumbies, Western Force, Reds ja Melbourne.

Uus-Meremaalt: Crusaders, Hurricanes, Chiefs, Blues, Highlanders.

Lõuna-Aafrikast: Bulls, Sharks, Stormers, Lions, Cheetahs.

Okei, see lugu on tegelikult traagiline, kuid nii hämmastav, et ma pean selle kirja panema.

Eelmisel hooajal Walesi ja Austraalia kohtumises põrutasid üksteisega päris karmilt kokku Austraalia legend Stirling Mortlock ning Walesi Jamie Roberts. Mortlock võeti väljakult kohe ära, kuid kangekaelne Roberts mängis veel veerand tundi. Hiljem selgus, et see veerand tundi möödus mängides koljuluu mõraga.

Kui pärast selgus, et koljul mõra sees, teatas sõnameister järgmist:

Ma teadsin, et midagi on valesti. Ma liikusin ringi ja peas kostus samal ajal kiuksumist.