hurling

- come on, what can it do! it’ll toughen you! hakkas raamatupoe müüja naerma.

enne seda olin temaga just jutustanud sellest, et ehk lähen järgmisel päeval hurlingut vaatama.

- aga kui sajab, siis töenäoliselt ei lähe, ütlesin talle, mis peale ta ülaloleva lause kuuldavale töigi.

jah, kuni selle hetkeni olin suht kahevahel, kas viitsin end pühapäeval vara üles ajada, et rongi peale ronida ja siis mingisse tundmatusse linnakesse mingit tundmatut sporti vaatama minna.

raamatupoe müüja oli lahe tädi. ja tal on lahe raamatupood - igasugu iiri teoseid ja keldi nänni täis. ja siis me jutustasime seal, kuidas eesti erineb iirimaast, kuidas pölvkonnad on iirimaal erinevad ja et noored on oma juured täiesti kaotanud ja mitte keegi ei oska iiri keeltki.

ei ole täiesti kaotanud siiski. iirlastel on hurling.

raamatupoe müüja kolm poega mängivad köik hurlingut ja ta oli uhke, et ta pojad on iiri juurte juures. tegelikult mängivad köik iiri poisid koolis hurlingut. james rääkis isegi nii, et nende öpetajad koolis olid igasugu briti värgi vastu ja seepärast pidid poisid koolis hurlingut mängima, mitte jalgpalli.

hurling on üdini iiri värk.

kunagi esimesel liinil oli mul töökaaslane billy. billy on suur maapoiss, kes on ühtlasi ka suur hurlingufänn. ta muidugi pole ainus, aga ta on köige suurem, keda ma kohanud olen. billy rääkis mulle pidevalt hurlingust ja lubas mulle näidata, kuidas mängida.

- it’s very faaast, venitas ta mitte just ülearu kiirelt. billy rääkiski alati hästi rahulikult ja kohati venitades. enamasti ma ei saanud aru, millest ta rääkis, sest tal on säärane segane maaaktsent, nagu eddielgi.

- i’m a fakin farmer, ütles ta ise ükskord ja siiani tuleb see lause meelde, kui billy meelde tuleb.

billy mängis kunagi limericki maakonna meeskonnas hurlingut ja kui ta jaanuaris töölt ära läks, siis kutsus ta mind kah trenni. niisama, et tutvustada mulle iiri rahvussporti ning naerda mu üle, kui ma koperdades kaikaga platsil ringi kolades pallist mööda löön.

ma pole läinud, sest pole aega olnud. ja hurlingu palli ning kaigast olen ainult poes näinud.

- no kurat, mis see hurling on siis, küsid sina ja küsivad köik, kes seda söna kuulevad.

tead, hurling on üks väga karm spordiala.

mönes möttes on ta nagu maahoki. väljakul on kari mehi, kellel kaikad käes ning kes ühte palli taga ajavad ja peksavad. eesmärgiks pall vastase väravasse vöi üle värava postide vahelt läbi lüüa. ja ühtlasi kaitsta, et vastased sinu väravasse palli ei lööks.

hurling on tohutult tehniline mäng. vöta üks lauajupp, püüa sellega 150 km/h sinu poole liikuv tennisepalli suurune pall kinni ja pane ajama, palli lauajupil kandes. vöta nüüd hurlingukaigas, mis on varrest kitsas ja vaid otsast laiem ning tee sellega sama asja.

ma ei julgeks proovidagi.

aga miks ta siis karm on?

no vaata, pane väljakule mölemale poolele viisteist meest ning anna neile kaikad kätte. ja kujuta nüüd ette, mida nende kaigastega tehakse.

palli pekstakse.

esiteks ei ole see tavaline pall, vaid seest täis, natuke pesapalli moodi pall. ja teiseks, kui mitu meest ühe palli järele vehivad, siis ei saa pihta mitte ainult pall, vaid mönikord suisa pallid.

nii kui pall lahti mängitakse, kostub väljakult kaigaste tagumist ning mehed hakkavad üksteist maha tömbama. tegelikult pole tömbamine lubatud, aga sahkerdades vöid teisele sisse joosta ning vahel natuke susida toikaga.

- see on karm mäng, bro, hakkab james alati pead vangutades jutustama. ta meenutab jälle oma kooliaegu.

- tead, telekas näidatakse sulle reeglitega mängu, kus kohtunik vilistab, koolihoovis käib ainult üks julm andmine.

ei tea. aga ei taha ette kujutada. ma ei julgeks küll tervele klassitäiele teismeliste poiste karjale kaikaid kätte anda ja neid siis üksteise vastu vehkima ajada. kui juba asjatundjate mängus kaikaid pooleks lüüakse, nagu eile juhtus…

plats on suur ja kohtunik köike ei näe. plats on oma paarkümmend meetrit jalgpalliväljakust pikem ikka. vähemalt thurlesi staadion, kus mina käisin.

ja kuna raamatupoe müüja ütles, et mis see vihm ikka teeb, otsustasin igal juhul mängule minna.

mäng ise oli munsteri provintsi poolfinaal clare’i ja corki maakonna meeskondade vahel, mis toimus thurleses, tipperary maakonnas. cork ja clare on tiimid, kelle rivaliteet höljub aegade hämarusest nende maakondade kohal.

jah, just aegade hämarusest. väidetavalt olla seda mängu mainitud juba kaks tuhat aastat tagasi. ei kujuta ette, kaua seda mängitud on siis.

üldiselt soovitati mul rongiga minna. seda enam, et mängu puhul pandi käima erirong, mis söitiski limerickist otse thurlesisse mängule ja pärast tagasi.

üks pöhjus, miks ma thurlesesse tahtsin minna, oli selles, et thurles on see koht, kus on niiöelda iiri spordialade häll. seal pandi alus gaa-le ehk gaelic athletic associationile. see on organ, kes orgunnib iiri spordialade vöistlusi ja köike seonduvat.

iiri spordialad on siis hurling ja gaelic football ehk iiri jalgpall.

ja teine pöhjus oli selles, et james ja eddie kinnitasid mölemad, et thurlese staadionile mahub kolmkümmend tuhat pealtvaatajat. nii palju rahvast pole ma ihusilmaga ühelgi vöistlusel näinud.

peab tunnistama, et rahvast oli seal töesti kövasti. noh, nii palju ikka, et tegemist oligi rahvamassiga. anonüümse massiga.

tallinnas alekoki areenal on isegi vene ja portugali mängudel, mis toovad kohale kümme tuhat inimest tunne, et teises tribüüni otsas on mingid tüübid, mitte mass. kui rahvas hümni laulab, siis kuuled mingeid eristatavaid hääli ja tabad pilke.

thurlesis oli mängul ametlike numbrite järgi 40339 pealtvaatajat.

tead, kui see mass karjus, oli kisa ja kisast tekkiv kaja ning nende segunemine nii vöimsad, et värin käis läbi. isegi minusugune tüüp, kes kaine peaga nurka poeb ja asju körvalt vaatab, hakkas selles möllus karjuma. nagunii keegi sind ei kuule, sest sa oled vaid üks osa massist.

ja kui vägevalt kölas see, kui kogu staadionitäis, köik need nelikümmend tuhat inimest iiri hümni laulma hakkasid enne mängu. mitte karjudes, vaid igaüks vaikselt omaette. ja maad vöttis selline lahe iirikeelne vaikne, rahulik laul, mis ometi nii vöimsalt ja valjult kölas. vägev lihtsalt.

- kui sa need kaks mängu ära vaatad, siis sa enam hurlingust lahti ei saa, ütles piletimüüja oma putkast, kui kuulis, et ma elu sees hurlingut näinud pole ja ei oska isegi staadionile minna, ehkki me staadionist kümne meetri kaugusel olime.

kaks mängu sellepärast, et enne pöhimängu mängiti natuke nörgema tasemega meeste kohtumine soojenduseks.

ja töepoolest, hurling on päris äge mäng. kui ma alguses vaatasin vaid seda, kuidas üks kari tüüpe pall järgi ja üksteisele sisse tormas, siis oli töesti igav. no mis sa sellest rammimisest ja tühjast rassimisest vaatad.

pealegi oli plats ja päris suur osa mängu üsna kaugel, nii et pooltel kordadel, kui punktid löödi, sain sellest teada vaid kohtuniku lipu järgi. ise ei näinudki.

aga kui veidi aja pärast hakkasid jälgima, kuidas tüübid tehniliselt seda palli püüavad ja kontrollivad, siis pidi ikka mütsi vahepeal peast ära vötma. no osavad mehed lihtsalt, pole öelda midagi. ja vaimustus ainult kasvas.

vaimustus küll kahanes, kui cork liiga ruulima hakkas platsil. ilus oli vaadata küll, kui osavalt corki tüübid mängisid, söötsid, individuaalselt olukordi löid. aga kuna nad löpuks nii kövasti clarest paremad näisid, siis oli selles möttes igav mäng. pole huvitav jälgida, kui üks pool on kaheksa punktiga ees pidevalt.

aga vaimustus kasvas jälle, kui jälgida mängu ümber toimuvat.

hurlingufännid on lahe rahvas. seda räägiti mulle enne ka, et nende vahel ei ole sellist vaenu, nagu jalgpallis näiteks on. seda oli lahe vaadata. meie tribüünil oli kah mitu corki särgiga tüüpi ning kui linnas ölut joodi, siis oli igal pool mölema klubi poolehoidjaid segamini.

no mis on veel lahedam vaadata, kui tänaval koos, öllekannud käes, jalutavad spordifännid, kes kannavad vöistlevate poolte särke ning laulavad koos.

rugby fännidega pidada sama lugu olema.

- it’s a toughs game, but gentlemen’s sport vöi kuidas nad ütlevadki.

njah.

aga üks asi, mis mind veel kogu selle hurlingu värgi juures tömbab. mo meelest vöiks eestis kah olla mingi spordiala, mida siis maakondade vöistkondade vahel sporditaks. et tuleks maakonna rahvas kokku ja elaks oma poistele-tüdrukutele kaasa.

see nagu hoiab rahvast kuidagi oma juurte juures, kasvatab mingit oma kodukoha tunnet ja vaimustust. see oleks ju lahe ometigi.

näiteks hiidlased ja saarlased koguneks lihulasse kokku, toimuks köva pallilahing ning pärast mindaks körtsi ja joodaks koos söbralikult ölli.

ah, tead. ma olen lihtsalt vaimustuses.

kui tegelikult hiidlased ja saarlased vöi mulgid ja revalased vöi kes iganes eesti kolkarahvas kuskile sportima satuvad, siis mina küll seal olla ei tahaks. nähtud küll neid idikaid, kes mingi tänavakossu vöi ralli ajal lihtsalt vööras kohas lagastamas ja kaklemas käivad.

mis ma ikka heietan, vaata parem pilte.

See jura kirjutati : Esmaspäev, mai 29th, 2006 at 2:40 pm