keelenöuandla on nöutu
failte
keelenöuandla on nöutu
- kui kaua sa inglise keelt öppinud oled, küsis poolakas lukas täna mo käest.
ma ei osanud midagi vastata, hakkasin mingeid aastaid arvutama. sain kokku palju aastaid ja kole mark oli sellepärast. no ei oska ju ikka veel ülearu hästi. kuigi asja ajab ära.
- keskkoolis öppisid jah, küsis lukas, nähes ja kuuldes, et ma mitte midagi ei öelnud.
- mhmh.
lukas asendab jamest, kui see puhkusel on. (töö möttes muidugi. jutu ja seltskonna möttes on james asendamatu.)
ma ei viitsinud temaga eriti jutustada. ma ei viitsi kellegiga eriti jutustada. sina oled ju eestis ja siin mingeid häid tuttavaid mul tekkinud ei ole. sest ma ei viitsi eriti jutustada.
ma ei hakanud lukasi käest midagi küsima, aga kuidagi löpuks kujunes ikka nii, et sain kuulda, kui kaua tema inglise keelt öppinud on.
- kuus kuud siin, tehases, teatas lukas.
- koolis ei öppinud?
- mitte midagi.
- ja tulid siia keelt üldse oskamata?
- täiesti null oli alguses. noh, numbreid teadsin ja paari roppust ka.
- ahah.
ahah ütlesin sellepärast, et tegelikult ei olnud lukasi jutus mo jaoks mitte midagi uut ja huvitavat. sellised need siin töötavate noorte poolakate lood lihtsalt ongi.
nad on enamasti koolis saksa keelt öppinud ning nüüd tulevad iirimaale vöi lähevad inglismaale täitsa tühjast kohast. ja mitte niisama, vaid tööd otsima ja tegema. lisaks sellele ongi üks nende eesmärke öppida selgeks rahvusvaheliselt nii oluline keel.
- miks sina iirimaale tulid, küsis telesaatejuht ühes vestlussaates ühe hiinlase käest.
- ma tahtsin inglise keelt ära öppida ja arvasin, et kus siis veel, kui mitte iirimaal, kus seda köige paremini räägitakse.
- nüüdseks oled vist aru saanud, kui ekslik see arvamus oli, teatas saatejuht naerdes.
saatejuht viitas muidugi sellele, et iirlased räägivad inglise keelt väga erinevalt, erineva häälduse ja slängiga ning väga paljud räägivad üsna segaselt. no ikka nii kohe, et what ja im sorry what on üsna iga teine vöi kolmas lause ka nende omavahelises vestluses.
mönikord istub sööklas mo körvale üks iiri vanamees. ma üldiselt söön ja vaatan ekraanilt sky uudiseid ja eriti välja ei tee, mis ümberringi toimub.
aga siis ta ütleb midagi.
- what?
- mömmmömmarrgharrgh.
- yeah. ning noogutan, töstes juba uut kahvlitäit hammaste vahele.
no umbes sellised vestlused. aga pole hullu, sest vöib ju alati oma taldriku kaasa vötta ja minema jalutada, eksole.
aga kui eddie rääkima hakkab, siis pole kuhugi minna. töö vajab tegemist ju mölemal.
- hey, sergio, dyarhalblablamömmmömmkrakkrak…
- möh? what? (map saa isegi aru, kas tegu oli päevapoliitilise sedastusega vöi küsimusega.)
- i said, dyarhalblablamömmmömmkrakkrak..
- ou yeah.. ää what?
ega eddie ka järele anna ju.
- i said, did you blablamökmökkkrakfanstakrakkrakk.
- yeah. ning töstan selga keerates kaste edasi.
no täitsa kuuli viskab vahel kokku selline asi. aga see pole praegu tähtis.
sest samas paljud iirlased räägivad väga mönusalt, väga seffi aktsendiga. ja kui näiteks sarah meie töö ajal liinilt meist mööda ronib ja sorry ütleb, siis ainuüksi see üks söna kölab nagu linnulaul vöi inglikoor. (ma mötlen nüüd seda, et kölab, nagu laulaks linnud vöi inglikoor, mitte need sönad ise.)
- what does it mean [mingi söna vöi väljend], küsib kris mitu korda päevas. vöi how do you say [mingi selgitus].
kris ja nik on poolakad, kes näiteks rääkisid mulle samasuguse loo, nagu lukaski. nik läks alguses usasse, täitsa keelt oskamata ja hakkas kuskil hotellis tööle. ja kris tuli tehasesse ning nüüd küsib alati pea iga asja kohta, mida see tähendab ning kordab siis valjusti. sönavara on tüüpidel üsna väike, aga grammar kukub täitsa arusaadavalt välja.
ja nii nad siis lasevad tehases ringi, sönaraamat näpus, ning öpivad inglise keelt.
ja mitte kehvasti.
mitte ühegi ülalnimatatu puhul ei saanud ma alguses aru, et nad alles väga algajad inglise keele könelejad on. noh, positiivsed mehed.
seda enam, et iirimaal mugavalt elamiseks ei peagi üleüldse inglise keelt oskama. iiri keelest sai juba räägitud, et seda pole üldse vaja, sest keegi ei oska seda. aga poolakate puhul on tegu sellise nähtusega, et neid on lihtsalt väga palju ning seetöttu saab vabalt hakkama ka ainult poola keeles.
pea kogu teenindus on poolakatest teenindajaid täis. mitte harva ei tule ette, et möni poolakast müüja hakkab mind poola keeles könetama.
nagu üks müüja, kes muudkui patras oma poola keelt, isegi kui olin öelnud oma tavapärase what. löpuks vabandas ja ütles, et ta arvas minu poolaka olevat.
- sest meil on ka selline, vabandas ta minu eesti sallile viidates.
on sul jah eesti sall, tola.
kui nädalavahetusel munster rugbyväljakul valitses, siis kandis kogu limericki teenindajaskond munsteriteemalisi särke. ja noh, arva ära, kas oli naljakalt tobe näha poes silmnähtavalt poolakatest teenindajaid kandmas särke kirjaga: irish by birth, munster by grace of god.
oli küll.
aga olgem ausad, poola keelega vörreldes on inglise keel suht kökimöki ära öppida. ausalt kah. me ikka vahel öpime mingeid poola keelseid roppusi ütlema ja löpuks saab üsna öeldudki. aga kui sama asja mönele ette juhtuvale poolakale ütled, siis järgneb what?
ja kui samad sönad sönaraamatust järgi vaatad, siis ei usu oma silmi, mismoodi neid sönu kirjutatakse.
aga poolakad on meil üsna normaalsed sattunud. ja uudishimulikud ning seltskondlikud on nad kah.
- kust sa pärit oled? küsis lukas enne, kui küsis mu ingliskeele kohta.
- hahaa. (ma hakkan alati naerma, kui keegi niimoodi juttu alustab. mai teagi miks.) eestist.
- ooo, eestist. ma tean küll, mul paar söpra töötavad eestis ehitusel.
- ahah. (no päris hull lobamokk olen.)
- eestis räägitakse vene keelt, eksole.
- wtf?!? eieiei, me ikka eesti keeles räägime.
vöiks ju arvata, et poolakas ikka aru saab. kui iirlane sellist juttu ajab, siis ma kipun ikka rahulikult jutustama, mis seis eestis eestlaste ja venelastega on. kuigi ma tean, et iirlast eriti ei huvita ning järgmine päev vöib ta sama jutuga välja tulla.
aga kui poolakas nii räägib, siis ma saan kurjaks. noh, vastik on kuulda sellist juttu. aga ma saan aru, kust see jutt tuleb neil.
- serge, tead, jooksis kunagi berni mo juurde ja rääkis edasi. - meie liinile tuli uus tüdruk ja ta on eestlane.
- tohoh?
- jah. julia on nimi.
- oled ikka kindel, et ta eestlane on?
- jajah, ütles, et on eestist.
- no okei, eks saame siis tuttavaks.
nii sain tuttavaks juliaga. julia on eestist. narvast. julia on väga tore tüdruk ja lahe on temaga lobiseda.
- privet, kak dela, algavad meie vestlused.
- nu normalno, jätkuvad need tavaliselt.
ma räägin temaga vene keeles. sest minu vene keele puristamine kukub paremini välja, kui tema eesti keel.
sama lugu oli sergeiga. sergei töötab muidu vastupidises vahetuses. et kui mina olen päeviti, siis tema on öösiti. ja ta on hoopis teise liini peal. aga ükskord oli niiöelda ekstrapäev ja siis tuli sergei meie liinile.
- sörgöu, näe, tema on ka eestlane, teatas karen röömsalt.
- oled sa ikka kindel vä, küsisin üsna kahtlustavalt, sest enne juba öeldi mulle, et see tüüp on sergei.
jah, sergei on kah venelane eestist. ja otse loomulikult oskab ta inglise keelt paremini, kui eesti keelt.
ja mis viga siis nii poolakatest aru saada, kui nad küsivad, kas eestis räägitakse vene keelt. ka mina kohtusin iirimaal eestist pärit venelasi enne, kui eestlasi. no mis mulje siis eestist ikka jääda saab.
iirlastele ja poolakatele jääb muidugi hea mulje, sest me köik oleme toredad inimesed.
minul aga torgiks nagu persses mingi keeleküsimus.
slan leat