luulega nätaki
luulega nätaki
üksi körtsis istuda on päris pönev
nii palju on teha lisaks joomisele
ja juua on ka vägev, kui dzhinn ja toonik maksab 6.15 euri klaasike
tore on istuda lauas kolme pedega, kes jutustavad autodest
kiilakad peded
hetero tädi mind oma lauda ei tahtnud: meid tuleb siia kohe hea mitu juurde
inglise keeles on see tegelikult hea natuke
üks lipsu ja pintsakuga onu otsib kohta
toole on vähe, ruumi vaid natuke
ta istub aknalauale
tal on sama palju söpru, kui minul
nurgas istub üks lahe vanatädi ja joob dzhinni
paljalt
jook on paljas
tädil on roosa mantel
ta vöiks vabalt mo vanaema olla
ma peaks hoopis sinna lauda istuma
klatshivatest pededest eemale
aga seal on hoopis üks jaapanlastest paarike
poiss joob apelsinimahla, ema ölut
kell on ikka veel 3.42
seierid ei liigu
kolme pede pead pöörduvad ühtlaselt
jutt katkeb
lauast möödus veel üks pede
mu körvallauas istub üks huvitav tüdruk
ei julge teda vaadata, sest me pilgud kohe kohtuvad
küllap on ka pede
ülerahvastatud körts on karm maailm
kes saab istuma
kes saab järjekorras kiiremini joogi
mehed peavad töestama daamidele oma mehisust
kallis, ma leidsin sulle tooli, istu, mina seisan
mina olen mees
peded lauas räägivad, et siin olla igal kolmapäeval palju rahvast
hea natuke
nemad teavad
see olla aastaid pedebaar olnud
tim ütles, et möne aasta eest vöisid peksa saada, kui ütlesid, et selles baaris käid
on luuleöhtu
…
nii, nüüd sa oled läbi lugenud minu olukirjelduse ühest körtsiöhtust, millest ma olen juba ammu tahtnud sulle rääkida.
paari nädala eest toimus meie linnas niiöelda rahvusvaheline luulefestival.
pöhimötteliselt tähendas see seda, et nädala jooksul toimus igal öhtul mingis körtsis vöi kohas möni luuleüritus.
ma olin sel nädalal natuke haige ja olid ka pikad tööpäevad, kuid üheks öhtuks tahtsin end siiski kohale vedada ning valisin selleks ühe laheda ürituse.
ma ei olnud varem oma silmaga näinud sellist asja, mida nimetatakse poetry slam’iks.
ehk luulega materdamiseks vist?
tegu on luuletuste lugemise vöistlusega. ja muidugi tuleb lugeda enda luuletusi, mitte teiste omi.
luulematerdamisel on omad kindlad reeglid.
esimeses voorus loevad köik osalejad kordamööda oma luulet, kusjuures igaühel on aega kolm minutit.
igale luuletusele annavad zhüriiliikmed kohe punkte, kusjuures punkte tuleb anda komadega, vähendamaks töenäosust sama tulemus saada.
hinnatakse luuletust ning esitust.
aga pöhimötteliselt ikkagi selline vaba ja löbus värk, mitte mingi söda vöidu nimel.
ja siis teise vooru pääsevad kolm enim punkte saanud tegelast.
mul oli päris hea meel, et ma varakult kohale läksin ja vähemalt pededegi lauas koha leidsin, sest ürituse alguse ajaks oli körts rahvast puupüsti täis.
mis oli minu jaoks üllatav, sest ma kuidagi arvasin, et äkki luuleöhtu ei ole mingi populaarne asi.
nii palju rahvast oli, et ma ei tea, mismoodi need inimesed endale ölut käisid toomas. imevigur.
asi toimus körtsis, mille nimi on valge maja, kus muidu toimuvad juba kolm aastat järjest igal kolmapäeval avalikud luule lugemise öhtud.
rahvas tuleb kohale ja köik soovijad vöivad enda kirjutisi ette kanda.
mo meelest ikka päris lahe värk. ja üsna mönus, et asi nii kaua kestnud on.
körts ise on huvitav selle poolest, et kui ma öigesti mäletan, siis sama koha peal peaks körts olema olnud juba 19. sajandist.
järjepidevus olevat timi sönul ähvardanud katkeda, kui kohalikud peded möned aastad tagasi körtsi enda kohaks tegid. omanik olla tösiselt plaaninud körts kinni panna.
körts on huvitav veel selle poolest, et see koosneb justkui kahest ruumist, mille vahel on suuremat sorti uksekoht.
päris veider kogemus oligi, kui ühes ruumis loeti avalikult luuletusi, siis teises möllasid niisama kunded, kes luulet millekski ei pidanud. jöid ja räuskasid.
aga siis luulelahmimisest.
pean vist tunnistama, et midagi ülearu enda körvale meeldivat ma seal ei kuulnud, ehkki esitajaid oli umbes paarkümmend.
aga see oli kuidagi hästi lahe, et köik olid ikka nii erinevad, et ma ei oleks uskunud. no täiesti seinast seina teemad ja vorm ja esitus.
uskumatut on selles seda, et ma olen ikka päris palju üsna samasugustele asjadele peale sattunud ja arvasin, et seda enam juhtub seda amatööride luuleöhtul.
aga vöta näpust.
näpp.
seal oli karjuvaid tütarlapsi, laulvaid vanapässe, südant puistavaid noormehi, kildu rebivaid tüüpe, ühiskonnakriitikat tegevaid mehi, endast rääkivaid tädisid ja lihtsalt ilusaid kirjeldusi.
seal oli ikka palju erinevaid asju.
kuid kogu sellest möllust meeldisid mulle ainult kaks tüüpi. üks neist ka vöitis selle ürituse.
üks tüüp meeldis selle poolest, et ta oli üks väheseid, kes esitusega ülearu ei pingutanud. luges sellist hästi mönusalt sönastatud, riimistatud ilusat, elu ülistavat kirjeldust hästi rahulikult.
kogu selle karjumiste laulmiste körval oli lahe sellist lihtsalt ilusat asja kuulda.
aga see vöitja oli miski noor kutt, kelle esimese vooru tekst oli lihtsalt üllatav mo jaoks.
selline internetipölvkonna teema ja päris lahedate möttekäikudega jutustus nagu. asi toimus juba möne nädala eest, nii et mul ei meenugi sellest tekstist midagi.
ainult see meeleolu on meeles, et oli huvitav asi.
tema teise vooru luuletus mulle ei meeldinud, nii et ma ei pea vajalikuks tema nime ja luuletusi taga otsima hakata.
aga see üritus ise pani mind üle hulga aja mötlema, kui väga mulle ikkagi luule meeldib.
ma olen peaaegu elu köige emotsionaalsemaid asju läbi luuletuste kogenud ja päris palju enda kohta avastanud.
eriti lahedalt on mul meeles söjaväe esimesed päevad, kui kogu süsteem mulle hullu üllatusena tuli. selline kalk ja röökiv, pöhjendamatu keppimine rivis. kus köik kokku tundus nii ebainimlik.
ja siis mul oli (kusjuures terve söjaväe aja) taskus kaasas indrek hirve taskuraamat. taskutähekerjus.
ja noh, nende luuletuste kontrast söjaväe elule oli ikka karm. ma korra hakkasin nutma neid lugedes suisa.
unustamatu elamus.
ja muidugi ei saa luuletustest rääkides mööda minna minu suurest lemmikust charles bukowskist.
ma ei ole kindel, kas ma oleks tema luuletusi niisama lugema hakanud, aga kui ma olin kord peale sattunud plaatidele, kus tüüp ise loeb enda asju, siis ei saanud neist enam lahti.
bukowski puhul on muidugi ka see, et mind hullult völub tema elu ja selle kirjeldused.
samas, töenäoliselt ma ei tahaks temaga kunagi kohtuda vöi ühes koos juua. mis pole ka vöimalik enam.
aga ma tahan tema asju lugeda.
neis on midagi, mida nii paljudes maailma paisatud luuletustes ei ole ja mis ometi peaks just igas luuletuses olema.
mis on see, mille pärast luuletusi üldse kirjutama ja lugema peaks.
neis on hinge.
köiges, mida ta kirjutab, on tunda midagi, mis haarab sust kinni.
ma tahan veel selliseid autoreid enda jaoks leida. töenäoliselt on nad kuskil olemas.
kui sa tead, ütle mulle kah.