lääs käib kella järgi

tehas.

äraarvamata veider, suur ning imelike kommetega.

jah, sa tead, et eile löppes järjekordne kvartal ning uus on ees.

see imelik kvartal on üks imelik kaadervärk.

nagu sa tead, olen ma nüüd viimased kuu vöi rohkemgi töötanud kenasti umbes kuuskümmend tundi nädalas.

tööd on olnud sitaks.

mis tähendab seda, et rahvas on tellinud, nii et tapab.

me oleme mönikord teinud päevade kaupa viiekümneseid, kahekümne neljaseid, sajaseid jne tellimusi.

iirlaslikult öeldakse selle peale ölgu kehitades, et aasta löpp ning firmad tahavad investeerida, et vähem makse maksta.

niisiis, ostavad.

juba nädalaid.

muudkui ostavad.

ja meie.

muudkui toodame.

milles ei ole kokkuvöttes mitte midagi imelikku. normaalne nöudluse-pakkumise värk.

aga siiski. minu jaoks on asi ikkagi rohkem kui veider.

ma ei tea küll firma poliitikat nii sügavuti, kuid kuidas on vöimalik, et köik tellivad sama suuri koguseid?

mismoodi ettevötted saksamaal, araabias, iisraelis vöi brüsselis tellivad täpselt sama suuri koguseid?

no vastuseks vöiks ju möelda, et vöibolla on tehas teinud mingi pakkumise, et kui selle piiri nibin-nabin ületad, siis saad mingit soodukat.

ja köik ületavad selle piiri nibin-nabin.

suva sellega. minu jaoks ju vahet pole.

mina seisan ikka liinil ja topin vastavalt vajadusele sobilikke vidinaid liini mööda jooksvatesse kastidesse.

sa tead seda.

ma olen sellest sulle pidevalt jahunud.

ja tegelikult ongi mul suht suva. pigem mulle meeldib see, kui tulevad pikad tellimused, sest see tähendab, et ma pean tundide kaupa täpselt samu asju liinile toppima.

sama liigutus.

mitu tundi järjest.

lihtne.

mugav.

ääääääärmiselt uinutav.

eriti pärast sööki, kui kogu veri maos mödi seedimisega tegeleb.

aga see köik ei ole ju ülearu kahtlust äratav, eksole.

kahtlust äratab hoopis teine seaduspärasus.

ehk siis järgmine.

mis neetud valemiga on vöimalik see, et meil ühel hetkel on tööd, nii et tapab, ning järgmisel päeval paki asjad ning vahi lihtsalt pealt, kuidas kell sekundeid tiksub?

just.

sa said öigesti aru.

meil on kvartali löpp.

see tähendab, et meie tehasel on kvartali löpp.

kalendriaastat arvestades pidanuks kvartali löpp olema kuu aega tagasi.

ja nagu nöiaväel on äkitse tellimused otsas.

äkitse otsustasid inimesed ja firmad üle euroopa, et enam ei ole vaja kompuutreid osta.

no ikka nii, et sel nädalal ma töötasin viiskümmend kaheksa tundi (täna on reede öhtu alles).

eelmisel nädalal oli vöimalus, et saan seitsekümmend tundi täis.

ja selline tempo on kestnud juba peaaegu kaks kuud.

ehk siis kvartali teise kolmandiku.

kui sa ei tea, mida tähendab viiskümmend kaheksa tundi nädalas, esm-reede töötada, siis ma vöin sulle arvutamiseks öelda, et see tähendab:

esmpaspäev 10

teisipäev 12

kolmapäev 12

neljapäev 12

reede 12

tundi.

liinil seista.

mis muidugi on meil üsna tavaline.

aga värk, mis mulle rahu ei anna, on hoopis järgmine.

mismoodi on vöimalik, et pärast köike seda on kella pealt vaikus majas?

mismoodi on vöimali, et meil on nüüd kolm täiesti vaba päeva, mil ei pea end tööle näitama?

mismoodi on vöimalik, et üks neist päevadest tuleb veel iseendal kinni maksta, vöttes kas puhkusepäeva vöi olles päeva palgata puhkusel?

mismoodi on vöimalik, et terve järgmise nädala me töötame baastunnid ehk siis mitte ühtegi liigutust üle ettenähtud neljakümne tunni nädalas?

nüüd, äkki?

kas ma töesti jöuan oma mötetega sinna, et kogu maailm, kogu euroopa tiksub ärimaailma, korporatsioonide ettenähtud rütmis?

see oleks ju masendav.

see oleks sama masendav, kui india kastisüsteem.

jah, mida mina ikka india kastisüsteemist tean.

ega ma ei teagi. pat rääkis mulle.

kusjuures, tim ütleb pati kohta ikka veel joe.

täna istusime köik koos telekatoas ning tim pöördus pati poole: hey, joe!

me köik töötame samas tehases. ainult et tim ja mina oleme käppapidi mudas, kuid pat istub kuskil office’i kuubikus.

pat on mingi kvaliteedikontrolli tegelane.

ja sealt lugu algabki. (pat rääkis)

suures kokkuhoiutuhinas otsustas tehas kunagi, et väga retsilt möistlik oleks kogu klienditeenindus ehk -tugi viia üle indiasse.

noh, odav tööjöud, ning haritud pealekauba.

ühel päeval siis läksid meie tegelinskid vaatama, kuidas indias värk toimub.

toimus kenasti.

toimus, nagu kastisüsteem ette näeb.

näiteks nii, et ühelgi madalama kasti tegelasel pole elu seeski lootust samm körgemale kastile astuda.

ehk siis pole elu seeski vöimalust karjääri teha.

ehk siis mitte ükski vähegi endast ja oma rahva ning riigi traditsioonidest lugupidav inimene ei astu sammugi enda kastilt alla.

nagu kohalikud managerid patile olid öelnud, nad ei kujutaks ettegi astuda sammugi samale korrusele, kus nende alluvad töötavad.

no suva sellega.

pati huvitas hoopis see, kuidas klienditeenindajad klientidega läbi saavad.

vötnud siis lahti sissetulevate könede logi ning karp vajunud lahti.

mida see tähendab, et nädala löpu poole äkki hullult suur osa könesid on suunatud edasi järgmisele nädalale.

ehk siis kliendile on öeldud, et helista kolme päeva pärast tagasi.

no mida muud, kui seda, et kuskilt poolt olla määratud, et teenindaja nädalane könedega tegelemise hulk on teatud arv.

see arv on mäneka poolt määratud ning sellega ei maksa jamada.

ja kui äkki neljapäeval selgub, et nädala könede hulk on juba täis, mida sa siis teed? muidugi suunad järgmisesse nädalasse, sest nädala numbreid ei tohi rikkuda.

pärast seda toodi osa teenindusest iirimaale tagasi.

ei tea, kas kasu ka oli.

firma aktsia on aastaga kuuskümmend protsenti langenud ning kriitikute sönul on pöhiliseks probleemiks kehv support.

aga ka see ei puutu asjasse.

kuidas on ikkagi vöimalik, et kogu euroopa äkki otsustab, et nüüd me enam ei telli nii massiliselt teie süsteeme?

tead, minu jaoks jääb see konkreetne küsimus praegu vastamata.

küll aga vöin öelda, et see seostub päris paljude teiste sarnaste küsimustega.

ja millele konkreetset vastust pole.

kuid mida annab seletada eestlase jaoks arusaamatu asjaga, milleks on traditsiooniline, kätte harjutatud käitumismudel.

nii tuleb teha, sest nii on.

ja selle kella järgi kogu lääs käibki.

kella järgi, mis ütleb, et praegu on kell täpselt see, mis ta oli aasta tagasi vöi kümme aastat tagasi samal ajal.

ära kunagi küsi, miks jaanipäeval kuuske tuppa ei tooda.

ära kunagi mötle, miks lihavöttejänku jöulude ajal ei tule.

ära eales huvitu sellest, miks märtsi alguses pole halloweeni.

nii lihtsalt ei tehta.

kell ei näe nii ette.

ja ma polegi veel religioonini jöudnud.

See jura kirjutati : Laupäev, november 4th, 2006 at 2:42 am