over time and money
over time and money
- this is crazy, märkis täna üks tädi tööl, kui me mingite mahajäänud üksikute kastide kallal askeldasime. - this is crazy, overtime and no work!
ma ei tea, mis selle tädi nimi on, ehkki oleme nüüd juba pea neli nädalat ühel liinil töötanud ja iga päev tere öelnud.
aga tema mure oli naljakas.
tema mure on sarnane paljude teiste püsilepinguga iirlaste murele, mis lühidalt seisneb selles, et ületundide tegemine on pahapähh.
palju mönusam oleks koju minna ja teleka ees ketshupi ögida.
ja eriti naljaks oli tema arusaamine, et kui ületundide ajal tööd ei ole, siis on eriti jama. siis vöikski ju koju ära minna.
naljakas on see meile. ajutistele sisserännanutele, odavatele immigrantidele, kes köik palgad alla ja hinnad üles on löönud.
me ei oskaks paremat asja tahtagi, kui ületundide ajal mittemidagi teha. istud rahulikult ja puhkad jalgu ning pappi tuleb mühinal.
täna, kui tädi kurvalt ohkas, oli meil umbes tunnine tööseisak. ma kohe tundsin oma puki otsas istudes, kuidas taskud äkitse rahahunnikust pungusid.
nii palju pappi tuli.
üleaja papiga on meil nii, et üleaja eest saab poole rohkem pappi. et kui muidu saame miinimumi, siis üleajal saame poolteist miinimumi, mis on juba peaaegu alla keskmise.
ja kui pühapäeval ületunde teha, siis tekib taskutesse nii palju raha, et ei jöua eest ära kühveldada. iga nädal tuleb uued püksid osta.
vöi uued taskud. aga me ostame ikka terved püksid, sest pole rahahunnikuga midagi peale hakata.
aga tööseisakuid meil ka ikka juhtub. noh, möni kast jääb liinile kinni ning enne kümmet minutit seda ei nähta vöi möni lift otsustab mitte töötada vöi siis ütleb mingi arvutijubin vöi serverijunn üles.
köige lahedam üleaeg oli eelmisel nädalavahetusel, kui laupäeval tehas mingi liinide serveri updatemise töttu terveks päevaks suleti ning meid alles pühapäeval tööle lubati.
lahe oli see, et tüübid ei saanud servereid enne tööle, kui viis tundi tööpäeva algusest möödas.
kena oli istuda ja omaette rahapakkidega mängida.
aga seda, et kohalikele püsilepingulistele üleaeg ei meeldi, olen enne palju kuulnud. nende jaoks on see lihtsalt lisatöö, mis viib nad veelgi pikemaks ajaks oma väärtusliku ning sisuka elu juurest ära.
ehk siis koleuudiste, shoppamise ja friikartulite juurest.
no arusaadav, muidugi. siinsetel inimestel on ikka mingi elu elada ning palgad on neil kah palju suuremad ja sissetulek märksa püsivam.
aga meil, va raha peal väljas olevatel ajutistel immigrantidel ei olegi tehasest väljaspool mingit elu.
näiteks mu niiöelda paarimehed. no tegelikult töötavad nad teisel pool liini, aga ma pean neile päev läbi otsa vahtima ja vahel midagi mühatama.
kaks tshehhi tüüpi.
no mina siin mötlen, et töötaks nädalavahetusel kah ühe päeva, et siis jätan nagu joomata, kuna sa tead, et lubasin elada kainelt, kui järgmine päev tööpäev on.
a tshehhi tüübid siis lasid köik päevad kaksteist tundi üleaega teha.
teise nädala löpuks olid natuke väsinud ja üks tegi kaheksa ning teine kümme tundi nädalavahetusel.
mul on sellest viiest kaheteisttunnisest päevastki kett üsna maas, nii et lohiseb tühja kummiga vöidu järel, kui koju rooman.
vanad aga köhivad korra ning lasevad kaks nädalat jutti, endil silmaalused tumelillad.
sel laupäeval lisandus tshehhide silmaalustele aga veelgi rohkem erinevaid värve, sest reedel oli palgapäev.
tshehhi poisid vötsid oma palgalipikud välja ning pidid ehmatusest liini vahele pikali kukkuma. olles rüganud viisteist päeva järjest ületundidega tööd teha, avastasid nad palgaaruannet vaadates, et pöhipalgale oli lisatud neliteist tundi üleaega.
ma pidin herneks naerma ennast.
kuna nad ise inglise keelt väga vabalt ei möika (üks ei saa sittagi aru), siis ma aitasin neil ülemusega arveid klaarida. önneks saavad poisid teenitud palga kunagi ikka kätte. nagu lubatud sai.
aga nora, keskealine iiri tädi, kes mu körval töötab, küsib iga päev, kas ma ületunde ka teen. ja kuuldes, et ühe päeva ikka teen, vaatab mind kaastundlikult hetkeks.
nora rääkis, et rahvas oligi üldse sellepärast nöus meie vahetusele üle minema, et üleaega ei peaks tegema. see on ju nii kohutav.
nagu ma vist korra mainisin kuskil, meie pöhitööaeg on neli päeva, kümme tundi päevas, mis teeks nädalas kolm vaba päeva. see on ainult osadel liinidel nii. teised on viis päeva, kaheksa tundi päevas, nagu varem köik olid.
ja siis on meil veel nädalavahetuse vahetus, kes töötab ülejäänud kolm päeva, kaksteist tundi päevas.
köik ülejäänud on üleaeg.
praegu on väga kiire aeg ning me käime siis köik kordamööda üksteise juures ületunde tegemas. nädalavahetuse omad tulevad meile ja meie käime nädalavahetustel.
asi ongi selles, et paljud kohalikud ei taha sellistel nömedatel aegadel töötada ning töökäsi on praegu hirmsasti puudu.
tehasel peaks muidugi selles möttes sitt seis olema, et lisakäte eest maksab praegu ju poole rohkem pappi. ja nagunii teevad nad selliseid kontrakte, mis lubavad inimesed päevapealt jälle koju saata, kui töökäsi jälle vaja pole.
nii nad üritavad taas raadioreklaamidega uusi töötajaid värvata. iga päev tekib tehasesse juurde patsahkam vööraid, kes imestunult ja üllatunult ringi vahivad, ega aru saa, kuhu minema peab.
aga see on tore, sest nii tekib noral iga päev vöimalus paar tundi varem töölt ära kaduda, sest tal on elu elada.
sel ajal, kui mina enda töö körvalt tema asju teen, istub ta kodus pere seltsis ning meisterdab lastele öhtuks ja hommikuks hiiglaslikke sändwitche ning paneb ketshupipudeli laua äärele valmis.
mina aga venitan ennast möned tunnid hiljem koju, lohistades hiiglaslikku kotti rahapakkidega enda järel. jöuan vaid paariks tunniks silmad kinni panna ning juba leiabki mind suure, tühja kotiga taas tehasesse kekslemas.