meil pronokkimise eest palka.. makstakse küll *
meil pronokkimise eest palka.. makstakse küll
igal inimesel tuleb see iseajal. minuga juhtub see tavaliselt üsna kohe pärast söögipausi.
pronokk-tokk-tokk.
mönusalt söidab hetkede jooksul selgus minema. niimoodi vaikselt, hiilivalt.
alguses natuke, siis tuleb tagasi. siis läheb veidi pikemalt ja tuleb tagasi, kuni löpuks läheb täiega ja täielikult.
pilk vajub ähmaseks.
möistus läheb uduseks.
naljaks, kuidas selgus kaob ja siis jälle tagasi tuleb.
ja naljakas, kuidas köik vahepealne mingisse olematusse kaob. selle ajahetke vöib vabalt prügikasti kirjutada, sest seda lihtsalt ei eksisteeri.
möistus tuleb küll tagasi, pilt on selge, aga väsimus ei kao mitte kuhugi.
pilt jääb selgeks ning taaskord on suudetud väsimus silmade tagant minema pühkida.
kuid kontidesse jääb see veel päevadeks.
varsti olen juba kodus, aga verine heitlus väsimusega kestab veel homme öhtuni.
ma tean. ma olen seal enne olnud.
selle nädala numbrid räägivad seda keelt, et viie päeva jooksul olen liinil töötanud viiskümmend kuus tundi.
nädalavahetusel lähen üheks kaheteisttunniseks päevaks veel.
oh, milline väsimus!
see väsimus on nagu öhk liini ümber.
ei, ta on rohkem, kui öhk. ta on udu, mida saab käega katsuda ja mille liikumist vöib näha.
ma vöiks käega haarata tüki väsimust ning taskusse panna.
nii selgelt ümbritseb see liini ning köiki inimesi liinil.
minu väsimus tuleb tavaliselt kohe pärast sööki. selleks ajaks oleme liinil olnud umbes viis tundi ning umbes seitse jääb veel olla.
ma ei tea, kas söömisel on mingi salapärane vastupanuvöimet vähendav omadus, aga selge on see, et pärast sööki on köige raskem väsimusele vastu panna.
minu unisus kestab kuskil pool tundi kindlasti.
see on aeg, mil üldse ei adu, mis ümber toimub.
täiesti masinlikult topid oma juppe kasti ning ei saa arugi, kuidas seda magades üldse vöimalik teha on.
see on ka aeg, mil üksainus puhkehetk vöib tähendada konkreetselt magama jäämist.
seetöttu on selle hetkega vöitlus üsna karm.
tead seda tunnet küll.
kui hilja öösel televiisori ees pikutad. sa oled oodanud üht filmi, mida ammu näinud pole, kuid hirmsasti näha tahaks.
täna öösel seda näidatakse.
kell viis null viis.
kuna sa tead, et nii vara hommikul end ärkvele ei saa, siis otsustad viieni üleval olla.
aga telekast tuleb nagu kiusu pärast just sel öhtul maailma köige igavamaid saateid ning ilgelt palju pähe kulunud reklaame.
sa tunned, kuidas silmi pilgutades jäävad silmapilgud üha pikemaks.
silmad jäävad iga pilgutusega veidi pikemalt suletuks.
alguses ehk sekundiks. siis juba kaheks.
vahepeal raputad pildi selgeks ning paar minutit kannatab ka igavaid asju telekast vaadata.
aga silm vajub kohe jälle ära.
raputad jälle korra pea selgeks.
näe, film algaski.
silm vajub.. vajub.. vajub..
pronokid pea äkki püsti ning tunned end ärkvel, nagu noor jumal.
kuid telekast näed jooksvat juba oma oodatud filmi löputiitreid, ehkki sinu meelest ei ole peategelane veel alustanudki.
selles staadiumis on äärmiselt keeruline isegi puldil nuppe vajutada, et heli valjemaks seadistada, rääkimata siis töötamisest.
eriti liinil, mis eest ära söidab.
päris hea tropi tunne on küll niimoodi magades riiulilt juppe vötta ja liinile panna, teadmata, kuidas sa seda teed ja mida sa üldse teed.
aga kui endal see hetk üle elatud saab, siis on hea teisi jälgida.
siis hakkavad nemad ära vajuma.
täpselt sama kino, sama stsenaariumi järgi.
haigutamine on suhteliselt naljanumber. seda me teeme nagunii hommikust öhtuni vöi siis öhtust hommikuni, kui vahetus teistpidi on.
see pole veel märk väsimusest. see on lihtsalt üks märk, mis eristab meid päris masinatest.
nemad ei haiguta.
märk väsimusest on see, kui inimese silmad vajuvad nii kinni, kui veel saab enne seda hetke, mil nad päris kinni vajuvad.
nagu hakkaks kohekohe silmalaugude vahelt maailma peeneim laserkiir välja kiirgama.
sa imestad, kuidas sealt vahelt üldse mingi valgus inimese silmadesse jöuab.
vöibolla on neil silmadel mingi cache moodi mälu ja alati ei peagi valgus silma jöudma. osa asju saab puhtalt inertsist kah ära tehtud.
järgmiseks vajub pea ette ära, nagu kael ei jöuaks enam seda uneraskust peas kanda.
aga ega ta ei maga veel.
ta töötab, ainult et pea on ära vajunud ning silmad on kinni.
tugevamad jaksavad mönikord kätega pead toetada, seistes ise püsti vöi nöjatudes kintsuga liinile, et päris pikali ei kukuks.
seda jaksavad vaid tugevamad.
normaalsed inimesed ei suuda selles staadiumis kätega enam midagi teha. nad ei jaksa käsi isegi rippu lasta.
nende käed on ette köverdatud, nagu sitsival koeral ning randmetest ripuvad lödvad käelabad, nagu oleks närvid käelaba ja aju vahel ära löigatud.
see on treenitud poos. sellest asendist on köige lihtsam käsi riiulile ja siis koos haaratud jupiga liinile sirutada.
kui käed rippu lasta, siis kuluks nende riiuli körgusele töstmiseks liiga palju energiat.
kui ma teisel liinil kastide vahel töötasin, ei olnud harvad juhtumid, kui poisid endale kastidest magamisaseme tegid ja viskasidki end unele.
meil sellist vöimalust praegu ei ole.
möni saab küll hetkeks näiteks mönele tühjale kastile istuda, et siis ülakehaga mönele riiuliäärele toetuda, kuid see on üsna energiamahukas ning lootusetu üritus.
sest selline sättimine vötab liiga palju tahte- ja lihasjöudu ning aega.
aega, mille jooksul ilmub shahtist liini mööda järgmine kast, kuhu tuleb juppe panna. mis tähendaks oma vaevaga sätitud asendi hülgamist.
siis lükatakse klots nii lahti, kui veel allesjäänud unise rammuga vöimalik on.
sa peaksid neid pilke nägema!
kui sa arvad, et oled oma elus tühja pilku näinud, siis ma olen üsna kindel, et liinitshikkide silmadega vörreldes oli see pilk täis, nagu iiri mehe pea körtsis vöi nagu iiri lapse köht pärast mäkdoonaldsit.
need pilgud on nii tühjad, et sealt ei paista isegi tühjust enam vastu.
eriti hea ongi neid körvalliini tshikke vaadata.
neil, vaesekestel on tavaliselt vähem tööd, neil on aeglasem liin ning seega sellist passimise ja ootamise aega hullult palju.
mina pean üldiselt pea kogu aeg oma riiuli ees edasi-tagasi silkama ja ootamist ning magamist nii palju ei ole.
hea on vaadata nende kannatust, nende vöitlust unega, mida nad nii väga vajavad, aga mida tulla ei saa lasta.
ma ei tea, mida nad tööst vabal ajal teevad, et nad nii väsinud näivad.
minul önnestub heal juhul neli-viis tundi magada. vahel suisa kolm.
ja samas tuleb kümne-kaheteisttunniseid vahetusi töötada.
mida sa siis ülejäänud aja teed, küsid sa nüüd?
midagi ei tee.
oled lihtsalt nii surmani väsinud, et sittuda ka enam ei jaksa.
aga sittumises ei ole praegu küsimus.
praegu on küsimus hoopis selles, kuivörd teadvusel ma olen.
vöi ei ole.
une ja ärkvel oleku piir vöib ju sama hästi juba ületatud olla.
kui ma siin vahepeal unega hirmsasti vöitlesin, siis kust ma tean, et ma seda vöitlust mitte kaotanud ei ole?
on ju ennegi nähtud neid unenägusid, millest alles möne kuu pärast teada saad, et selliseid asju juhtunud ei ole.
mis praegu minusse puutub, siis vöin ma reaalsuses hetkel sama hästi liini ääres pikali olla ja magada.
nagu ma siin hetk tagasi puhkeasendis just olin.
vöibolla jäin magama?
teised nüüd on kogunenud ümber minu ja proovivad mind äratada.
nad naeravad ja neil on naljakas.
töö on ammau juba tahaplaanile jäänud, sest liini körval magav tüüp on ju palju olulisem sündmus.
sel ajal, kui mina siin oma aruga väga ärkvel olen ja pastakat mööda paberit liigutan, on teised juba koju läinud.
mind nad jalgele ei saanudki.
mina olen ikka selili liini körval maas ning jalad on liini ületava trepi teisel astmel.
ma magan.
kuna on kaheteisttunniste vahetuste aeg, siis on teise vahetuse töölised juba liinil ning tootmine on täies hoos.
vahepeal on ainult natuke tülikas, kui riiulilt juppe vöttev tüüp minust üle astuma peab.
aga ega mina ei tea sellest midagi.
mina magan.
ma näen väga realistlikku unenägu sellest, kuidas ma kirjutan ja ootan, millal liin jälle käivitatakse, et töötada veel viimased poolteist tundi täna.
ja siis koju minna.
* täna on sul harukordne vöimalus lugeda päevaraamatu sissekannet, mis on kirjutatud otse sündmuspaigalt, tehases, liini körval.