iisterüllatus

pat söitis meie tänaval mulle autoga vastu ning mul önnestus ta teele hüpates ning kätega vehkides paarkümmend meetrit eemal peatada.

mul oli abi vaja.

pat hakkas autoroolis aktiivselt ja ennastunustavalt naerma, kui ta mo südantlöhestavat muret kuulis.

- hahaa, naeris pat. - sa oled katolikul maal suurel reedel!

no andke andeks, kust kuradi karuperssest peaksin ma üldse teadma, miks ja misasi on suur reede, rääkimata sellest, millal see on.

minu jaoks on iga reede väga suure tähtsusega, kui ei pea tööl olema.

katolik maa ja suur reede vöivad kah sinnasamasse karupersse minna, kui ainus asi, mis neid muust ruumist ja ajast eristab on see, et mitte ükski seadusekuulekas inimene sulle mitte ühtegi alkoholi ei müü.

ma ei ole ennast päris pikka aega ülearu joodikuna tundnud.

isegi siis mitte, kui ma üksi kodus liitrite kaupa ölut nii kaua sisse kallasin, kuni lihtsalt voodisse vajusin ja end öllega üle valasin ning seda alles hommikul märkasin, sest miski haises liiga hullusti.

isegi siis mitte, kui ma köik tühjade pudelite pöhjad üle käisin, et viimanegi lonks kätte saada.

täna ma tundsin ennast küll joodikuna. ja ma olin täitsa kaine.

sel nädalal on hästi ilusad ilmad olnud. no ikka nii, et pärast tööd, öhtul kell kaheksa on veel päike nii kenasti säranud, et tahtnuks kuhugi murule ölut rüüpama viskuda.

ja ma hullult ootasin seda reedet ja lootsin, et äkki püsib neli päeva samal lainel.

neljapäeval peale tööd tegin tänavuse esimese ölle murul. nii kena oli. väsinud olin kah ja seda enam ootasin tänast, et terve päev öues lebotada, raamatut lugeda ja öllekest libistada.

ja ma tundsingi end joodikuna just sellepärast, et ma ei saanud seda teha. nii see söltuvus ju käibki, eksole.

persse.

- sa oleks pidanud eile end varustama, ütles müüja meie kohalikus poes, kus köik alkoholiriiulid ning keset poodi olevad öllekastide hunnikud olid mässitud musta kilesse. nagu oleks remont käsil olnud.

- kust mina pidin teadma, et te täna ölut ei müü?

- meil on igal pool sildid üleval.

- kus kohas?

- igal pool, ütles müüja ning näitas käega nagu vikerkaart tehes üle oma seljataguse seina.

ma ei näinud ikka.

- kus?

- näe, siin. müüja viitas kahele aneli paberile oma selja taga, millele oli kuueteistkümnese fondiga midagi kirjutatud. ma ei tea, mida.

vähe sellest, et need nii eluliselt olulised paberilipakad olid müüjate selja taha peidetud, olid need nii poola keeles, kui üks asi veel olla saab.

see müüja oli tegelikult tore. arvestades seda, et tesco müüja ei öelnud mitte midagi ei poola ega inglise keeles. näo järgi oleks pakkunud, et tegemist on umbestäpselt miski pakistani tüübiga.

ma arvan, et selles keelest ta mulle ütleski, et mis sa minu käest küsid, ma ei tea midagi.

okei.

tegelikult ei ole ma vöibolla siiski nii hull joodik. ma ikka saan aru, et kui ühel maal on inimesed nii masendavad kanapead ja idioodid, et normaalselt vabal päeval öllekest nautida ei möista, vaid ennast kahest lonksust kasti tömbavad ning üksteisele roosidega köri kallale kargavad, siis lihtsalt tuleb seadustega hullusejoogi levikut piirata.

et okei, on pühad, ärme siis joome. aga kes see masendav ajuhiiglane oli, kes pakkus, et teeme nii, et reedel ei müü, aga laupäeval müüme jälle?

jah, homme kell seitse tehakse pood lahti ja sealt saab jälle ölut osta.

tüüpidel on kolm päeva järjest vaba päev ning ühel neist ei müüda alkoholi. huvitav küll, mida nad järgmised kaks päeva teevad?

mo meelest on see ikka uskumatu, et meil on isegi köik körtsid kinni.

jah, normaalne iirlane tankis end neljapäeval. mitte möni minusugune tainas, kes neljapäeval ostis paar ölut ja need kohe ära jöi.

tänase olukorra vältimiseks peab igal juhul olema iirlane. mingis möttes vähemalt.

näiteks selles möttes, et iirlastel on veres mingi molekul, mis kord aastas neile meelde tuletab, et suurel reedel ölut ei müüda, osta neljapäeval kast ette ära.

vöi siis vähemalt selles möttes, et tuleb käia iga päev poes ning lugeda poola keelseid aneli pabereid.

vöi siis vähemalt selleski möttes, et töö tegemise ajal tuleb inimestega pidurdamatult pada ajada, millest vähemalt vöiks selguda, et reedel pole vöimalik jooki hankida.

neetud, ma pole ükski neist iirlastest.

iirlaste vöi iirimaa kohta käib ütlus, et inimesed, kes siia tulevad, muutuvad rohkem iirlasteks kui iirlased ise. täna ma hakkasin selles kahtlema enda puhul.

ah, ma ei oskagi seda pettumust kuidagi väljendada.

nad panevad iisteriks ölleletid kinni, aga sellest pole neil midagi, et inimesed ostavad ostukorvide täite kaupa shokolaadist munakujulisi veidrusi. hull pühademeeleolu on, kui lastele visata ette kümme kilo shokolaadi ja nad siis teleka ette paika panna, mokad mödised ja pilt tardunud alfalainetesse.

pöhimötteliselt on iister siis, kui sa tarbid öigeid asju. päris munade söömisest, rääkimata värvimisest pole nad midagi kuulnud.

ja homme hommiul kella seitsmest alates vöime kolm päeva järjest juua. häid pühi, head inimesed.

ise olen muidugi selles möttes ka loll, et praegu on vist esimesi kordasid, mil mul endal ei ole ühtegi lonksu koju varutud jookidest alles.

aga mul pole sellest tegelikult üldse kahju, sest need viimased joogid läksid internetis väga toreda inimesega juues, kellega vöiks aastaid joomatagi möllata.

ja hoolimata sellest, et ma enda arvates sel korral ka külmikust köik pati ölled ära löpetasin, oli pati kinnipidamisest kodutänaval siiski kasu.

mul on nüüd kolm ölut ja kaks veini, mille pat oma voodi alt välja völus.

kuid töeline iisteri ime juhtus hoopis natuke hiljem, kui me avastasime, et tim, pat ja mina viibisid ühel ajal köögis. see kestis küll paar minutit, kuid seda, et me ühel ajal köik koduski oleksime, juhtub paar korda kuus.

praegu ma igatahes joon veinikest, kuulan keldimuusikat ja mötlen sinust.