mis nüüd saama hakkab?

täna on teisipäeva öhtu. mul on ees veel kaks tehasepäeva ja üks päev sättimiseks.

pärast sättimist juhtub nii, et kui vihm järgi jääb, istun ratta selga ja hakkan tulema.

tahaks öelda küll, et hakkan koju tulema, kuid tegelikult ju ei hakka. ega enne juulit vast koju ei jöua ja vahepeal on kohti ja inimesi, keda näha tahaks. nii et ma hakkan nende poole liikuma.

samas nad jäävad köik mingis möttes tee peale, nii et siis ikkagi koju.

aga kurat seda teab, mis juhtuma hakkab.

ega see nädalavahetuse eesti sündmuste pask kah abiks polnud koju kutsuma.

ma ei oskagi nüüd midagi öelda nagu. et tahan siit hullult ära. aga kuhu ja mida täpselt tegema, seda ka ei tea.

nii et ma siis kujutan ette, et ma lihtsalt söidan.

loodan, et mitte midagi ei juhtu ja tuleb hästi igav retk selles möttes.

aga et sa siis umbes teaksid, mis seis on ja kuskandis ma liikuma peaksin, üritan mingi lühiülevaate anda sulle sissejuhatuseks.

näe, see olen mina.

punkt 1

mul on töenäoliselt köik vajalikud asjad olemas, et üle elada päevi ja öid paigas ja söidus. samas mo vaim pole tegelikult väga valmis vist ikka, aga see on vist seotud punktiga kaks. aga tuju on ikkagi hullult ootusärev ja positiivne.

punkt 2

mo reisi idee oli alguses selline, et ma istun ratta selga ja lihtsalt hakkan söitma kuhugi. umbes kompassi järgi vaadates, et kodu poole läheks ja siis vaataks, mis toimuma hakkab.

ühesönaga, mul puudus igasugune soov mingeid asju näha vöi teha. vähemalt etteplaneeritult. tahtsin lihtsalt oma tuju järgi vabalt liikuda vöi paigal olla. mis tähendab siis, et hull teadmatus, ja see omakorda tähendab, et selleks ei saa väga valmistuda.

punkt 3

ajapikku tekkis siiski möni möte, mida vöiks näha ja kuhu vöiks minna. niisiis sebisin endale ikkagi atlase, mis tähendab, et päris suvaliselt ma enam ei lähe.

punkt 4

näiteks tahan ma nüüd prantsusmaal veeta kuskil kümme päeva, kuigi sealt niisama läbi söita oleks ehk paar päeva ainult. see on mind ikka aegajalt hämmastanud, et ma pole ihusilmaga ühtegi prantslast näinud. väike liialdus. aga töesti väga väike.

punkt 5

näiteks kahtlen ma praegu selle vahel, kas minna läbi rootsi vöi läbi poola ja baltikumi. rootsi kasuks räägib see, et viimati mulle seal hirmsasti meeldis. ja see, et poola vötaks üksi juba mingi nädala ning ma olen siin aasta otsa poolakaid vahtinud. läti kasuks räägib aga see, et ma tahaks lätist praamiga saaremaale tulla.

punkt 6

kui veel möni koht nimetada, kus praeguse plaani järgi mind mingitel hetkedel kohata vöib - no kui sa tahad moga euroopas kohtuda näiteks - siis on mul sellised sihtkohad meelen mölkumas, nagu brüssel, luksemburg, amsterdam, kiel, arhus.

punkt 7

ma ei lähe ka päris vabalt ja suvaliselt enam iseendaga olemise möttes, sest nüüd mul on vaja kord nädalas internetti jöuda ja ajalehele reisikirja kirjutada.

nagu ma aru saan, hakkab kolmapäevast iga nädal saaremaa ajalehes oma saar ilmuma mo reisiheietus. kui ma ikka internetti jöuan. kui ei jöua, siis nad panevad sinna terve leheküljelise postri minu löustaga ning kirjutavad peale: wanted - dead or alive. ja siis vöite mind auhinnaraha eest saaremaale lohistada, nagu vanas heas vesternis kohane.

punkt 8

ma vötan telefoni kaasa, ehk siis, kui vaja, saab mulle sönumeid saata. mis tähendab, et kui asi väljalülitet on, siis ei tähenda see tingimata, et ma möne rekka rataste all verise tombuna lohisen, vaid et ma ettenägelikult hoian aku väärtuslikku energiat kokku ja vaatan kord vöi kaks päevas, kas on midagi öeldud vöi pole.

mo number on pluss kolm viis kolm kaheksa kuus kaheksa seitse viis kaheksa neli kuus null.

kui asi väga pakiline pole, vöid mulle ju siia kah kommentaari jätta kuhugi. kui sa sinna mingit pornot vöi animal anal sexi ei kirjuta, siis jöuab see minuni.

punkt 9

loodus on üks hiiglama vöimas asi ja elu on ilus.

punkt 10

tahaks veel midagi öelda, aga ei oska lihtsalt. loe siis ajalehest ja kiika siia aegajalt, äkki ma olen möne appihüüu vöi hädakisa seie läratanud, mis ajalehte ei sobi.

löpetame siis sellise lauluga

run run run all you do is fucking run

but you’ll never run away from yourself.

i know it’s hard but you’ve been then before

and you know you’re gonna be there again.

i don’t care what the stars may say

because they always feed their bullshit to me.

it’s kind of sad how you lost what you had

and you’re never gonna have it again and so i say:

hey sergio, it’s getting kinda hot in here.

every other day you don’t care what they say

because they always leave you two steps behind.

you try to smile and it lasts for awhile

but they always send you back to the start.

eenie meenie miney mo they shoot down everyone you know

and then they leave you there all alone.

you wish they’d stop but they never give up

and you know deep inside that you’re stuck and so I say:

hey sergio, it’s getting kinda hot in her